Oma peret meeldib mulle tutvustada nii: ema - tõeline närvihaige, pärisisa - joodik, praegu on küll heal elujärjel, aga kaua see ei kesta. Linnas on tema hüüdnimi justkui sõimusõna, kasuisa - üldiselt tore.
Ma olen kaksteist aastat olnud oma pere ainuke laps. Nüüdseks on mulle sündinud väikevend, kellega on mul kaksteist aastat vanuse vahet ja õde, kellega kolmteist aastat. Ise olen ma praegu neliteist.
Mul on tunne justkui oleksin mina meie pere must lammas. Olin väiksem, elasin koos emaga, isa käis vahest laamendamas, kuid harva. Emalt sain kogu aeg mina õiendada ja veel tühiste asjade pärast. Kuni seitsme aastaseks saamiseni sain ka rihma. Vahel ikka kohe kümme hoopi järjest! Seitsmeaastaselt hakkasin emale vastu ja ütlesin, et ta ei tohi mind rohkem peksta. Minu jaoks olid ja on tegelikult tänase päevani väga tavalised koduarestid, oma toa arestid jne. Paar tükki kuus ikka.
Kui mu ema esimest korda lapseootele jäi, olin mina kaheteistkümnene. Siis juhtus meie esimene suurem tüli. Kõik algas sellest, et ta vihastas, et ma ei osanud pesu õigesti kuivama panna. Ta sakutas mind juustest. Mina hakkasin nutma. Siis tahtis ema mind metallist harjavarrega lööma, aga ma sain õnneks eest ära põgeneda. Pärast olin ikka mina süüdi, et voodi katki läks! Ta hoidis oma käsi mul niimoodi näos, et ma enam hingatagi ei saanud. Teistele ütles, et ma kisendasin nii kõvasti ja sellepärast ta käed mulle näkku toppiski.
Sel päeval ma põgenesin kodust vanaema juurde, kuid seal ei usutud mind. Muidugi me "leppisime" ära, kuid minule jääb see kõik meelde. Minule püüti sellist käitumist välja vabandada, et hormoonid möllavad.
Paar päeva tagasi oli jälle üks suurem tüli. Alguse sai kõik sellest, et ma ei läinud õigel ajal vennaga õue. Ema sai vihaseks ja karjus mulle, et ma olen tema jaoks paljas õhk, elagu mina hoopis ilma temata. Ma ju põhimõtteliselt elangi ilma temata. Olen neliteist aastat vana ja mul võivad olla juba pubeka probleemid. Mul ka hormoonid möllavad!. Ma ei lase tal enam endale pähe istuda. Ma hakkan vastu.
Ma kardan teda. Ma ei mäleta midagi head, mis me koos oleksime teinud, ainult halb on meeles. Ka mu kasuisa on temaga palju kordi tülli läinud, sest ema lihtsalt karjub iga asja peale.
Minu sõbrad tunnevad mind paremini kui minu oma ema!
Iseloomult olen kange tüdruk, täpselt nagu tema. Kogun kogu selle valu, mis ta mulle põhjustab enda sisse, ainult sõbrannadega vahel räägin sellest. Ema ei tule mitte kunagi mu juurde ega ütle: „Küll on tore, et sa mul olemas oled!“
Ükskord rääkis sugulastele, et tal on tunne nagu mina arvaksin, et ma olen meie peres ori. Tegelikult ma arvangi seda. Mina pean kogu aeg väikest venda kantseldama ja lisaks sellele veel hunniku kodutöid ära tegema. Olen ju ori.
Ma olen teda ähvardanud, et ma ei taha elada, kuid ma teen seda justkui tema kiuste. Tahan talle näidata, et tulevikus saab minust inimene, kes veel imesid teeb. Ja siis ma ei täna teda. Sest tema pole ming kunagi toetanud. Ma lõpetasin seitsmenda klassi. Mul oli tunnistusel neli nelja ja üksteist viit. Ema oli jälle vihane. Miks nii vähe viisi! Aga ma suuda enam. Ma ei suuda paremini õppida. Kui tema minuvanune oli, siis olid tal küll juba kolmed tunnistusel. Ta ei saa aru, et mina olen sisemuselt väga hell. Ma jätan kõik halva alati meelde, ta on öelnud et olen vastik laps, värdjas, kaabakas jne.. Ma ei kujuta ette, mis juhtub kui ma ükskord plahvatan. Ma olen tema sõnade pärast nii palju nutnud, mina võtan kõik hinge ja kõik mis kodus juhtub aetakse minu kalea. Kui ta kellegi või millegi peale vihane on, saan mina riielda. Ma ei talu seda. Olen mõelnud üksinda meie vanasse korterisse elama minna, aga ma ei tohi ju, sest olen alaealine.
Ema ei luba mul isapoolsete sugulastega ka suhelda. Ma ei tea enam mida teha, see ei saa nii jätkuda. Ta kunagi ei palu minult vabandust, tema arust on kõik jälle korras kui ta normaalselt räägib. Ta ei arvesta et minule jääb kõik meelde. Neid juhtumeid, mis on halvad, on veel metsikult palju. Ta lihtsalt rikub minu lapsepõlve ära. Ma ei jõua ära oodata, millal need neli aastat läbi saavad ja ma kaheksateistkümne aastaseks saan. Siis olen täiskasvanu ja kaon kodust kui tuul.
Aga kuidas need neli aastat üle elada?
Ann, Sinu kirja lugedes jääb kõlama, et oled õnnetu, vihane ja segaduses seoses kehvade suhete ja viletsa läbisaamisega oma emaga.
Oled neljateistkümne aastane ning tunned, et ema kohtleb Sind ebaõiglaselt, ütled, et tunned end perekonna "musta lambana". Oma kohustustest nimetad, et sageli pead tegelema oma kahe väikese õe-vennaga, hoolitsema kodu korrashoiu eest ning lisaks toime tulema oma õpingutega põhikoolis (millega oled ju suurepäraselt hakkama saanud- tunnistusel vaid viied ja mõni neli!).
Sellele vaatamata tunned, et ema ei ole Sinuga rahul.
Kirjeldad juhtumeid, kus Sind on füüsiliselt karistatud (rihmaga löödud, juustest sikutatud,
lämmatatud ja ähvardatud metallist harjavarrega lüüa) - tegu on väga tõsiste ja kurvakstegevate väärkohtlemise juhtumitega, mida oled pidanud üle elama. Samuti tood välja, kuidas ema on sind solvavate nimetustega nimetanud ning öelnud, et oled talle vaid paljas õhk...
Sõnad, mis võivad teha väga haiget.
Ütled, et enam Sa ei suuda ning ei tea, kuidas üle elada need neli aastat, mis eraldavad sind täiskasvanuks saamisest ning mil saad kodust lahkuda.
Nagu isegi välja tood, oled murdeealine ning hormoonid möllavad. Kas võib olla võimalik, et vahel oled seetõttu emaga probleemi(de) tekkides isegi liigselt emotsionaalseks muutunud ja öelnud asju, mida kahetsed? Me keegi pole täiuslik ja võime teha suheldes apsakaid ja vigu, mida hiljem kahetseme.
Miks ema käitub Sinuga ebaõiglaselt- ei ole kunagi rahul, ei tunnusta, leiab eksimuste süüdlaseks enamasti sinu, karistab...? Sina tead tema lugu, mis on raskused tema elus - vahel aitab meil teist inimest paremini mõista, kui asetame end justkui "tema kingadesse", ehk proovime näha asju ja olukordi tema seisukohalt.
Siinkirjutaja ei soovi võtta sõna kellegi poolt ega vastu - mida tahan öelda- konfliktid on ikka kahe osapoole vahel ja et neid on võimalik lahendada rahumeelselt.
Tundud arukas ja vastutustundlik noor neiu - juba see, et oma muret jagad, viitab sellele. Olles neljateistaastane, kes suudab end kirjas selgelt väljendada (oma mõtteid, tundeid ja toimunu tagajärgi enda ja ema vahelisele suhtele), võiksid võtta vastutust ning teha samme oma mure lahendamiseks. Mis Sa arvad?
Tee oma emale ettepanek, et soovid temaga rääkida. Ütle, et oled mures ja õnnetu teievaheliste konfliktide ja halva läbisaamise pärast ning et Sa soovid temaga neil teemadel rääkida ning koostöös leida lahendusi, et sina tunneksid end kodus hästi ja et ka ema oleks rahul.
Valige vestluseks rahulik aeg ja koht- kui kodus seda ei leia, võiksite minna kasvõi kohvikusse. Leppige kokku, et kui üks räägib oma murest, siis teine ainult kuulab ja sõnastab tagasi, mida kuulis teist rääkivat. Ei tohi hakata end õigustama, ümber lükkama öeldut, vähendama, põhjendama... selleks on oma aeg. Kui üks osapool tunneb, et teda on kuulda võetud , aru saadud ning mõistetud - on teise poole kord rääkida (kuidas tema olukorda mõistab, mis see tema jaoks tähendab) ja nüüd kuulab eelkõneleja. Niiviisi rahulikuks jäädes ja oma muret, tundeid ja soove jagades suureneb teineteise mõistmine ja valmisolek muutusteks.
Kui tunned, et see käiks Sulle üle jõu, julgustan väga-väga! ühendust võtma näiteks koolipsühholoogiga (loodetavasti on Sinu koolis taoline spetsialist), või mõne teise usaldusväärse täiskasvanuga (näiteks õpetaja, treener, vahest ka mõne sõbranna ema?), kellega saaksid oma olukorda arutada ning leida abi.
Kindlasti ära jää oma murega üksi, lingilt: www.lastekaitseliit.ee/vajad-abi/laste-psuhholoogid/
leiad telefoninumbreid, kuhu võid vajadusel pöörduda. Samuti on igas linnas ja vallas olemas lastekaitsespetsialist, kelle ülesanne on Sind toetada ja aidata.
Kindlasti on Sul raske, aga loodan väga, et leiad oma emaga kontakti ja Su "neli aastat täiskasvanuks saamiseni" mööduvad rahulikumas ja rõõmsamas õhkkonnas!
