Tere,
mu mure seisneb selles, et ma lihtsalt tunnen, et ma ei taha enam midagi teha, kellagagi suhelda, sest ma tunnen, et ma olen nii halb, nõme, kole jne ja et millelgi pole enam mingit mõtet..
Kõik algas sellest, kui kui mu sõbrannad, klassikaaslased hakkasid minu kohta kommenteerima kõike, mu välimust, mu iseloomu jne. Paljud on mulle öelnud, kui kole ma olen, kui paks ma olen, kui nõme, imelik ma olen jne. Mu sõbrad räägivad minust pidevalt taga ja mul on lihtsalt selline tunne, et ma ei saa mitte kedagi usaldada, ega kellegile oma muredest rääkida, sest mitte keegi ei saa minust aru.
Mu vanemad on väga ranged ja neil on lihtsalt nii kõrged ootused mulle. Ma pean õppima täiesti viitele, sest kui ma saan kasvõi ühe nelja, olen ma laisk, loll, ei püüa piisavalt. Mu isa pole isegi nii hull, kuid mu ema.. Ta ootab, et ma oleks täiuslik. Kui ma midagi ei tee nii nagu tema tahab, või kasvõi natuke valesti, olen ma kohe jälle laisk, idioot jne. See lihtsalt sööb mind juba seest ära, sest ma tunnen , et ma ei ole piisavalt hea ja ma ei saa millegagi hakkama.
Mul on sellest tekkinud lihtsalt nii madal enesehinnang, et kui keegi mulle ütleb , et ma olen ilus, mida paljud mulle väidavad, ei usu ma seda, sest ma automaatselt arvan, et nad valetavad. Kui ma end peeglist näen, ei näe ma sealt normaalset inimest, vaid ma märkan ainult oma vigu.
Kui mulle midagigi halba öeldakse, siis ma suudan teiste ees küll naeratuse näole manada ja ignoreerida, kuid kui ma üksi olen, siis ma lihtsalt nutan omal silmad peast välja, isegi kui see kommentaar on mõeldud naljana. Ma lihtsalt ei suuda seda enam taluda ja ma ei tea mida teha või kust abi otsida, sest see tõesti lihtsalt sööb mind seest juba
On palju, enamasti varasesse lapsepõlve jäävaid põhjusi, miks ühed inimesed on kõrgema ja teised madalama enesehinnanguga, miks ühed on suhetes ja elus üldse julgemad, teised aga aremad. Üks levinud põhjus madala enesehinnangu tekkes on vanemate liigne nõudlikkus lapse vastu. Loomulikult armastab iga vanem oma last, ka nõudlik olles ja isegi karistades toimetab lapsevanem enamasti oma parimate oskuste ja teadmiste kohaselt, tahtes lapselegi parimat. Vanem ei pruugi oma nõudlikkuses märgata, et kui laps pidevalt tunneb, et ta ei ole tähtis ega armastatud, pole aktsepteeritud sellisena nagu ta on, saab lapse eneseväärtustunne kannatada ja see tunne võib teda saata ka täiskasvanueas.
Kirja põhjal arvan, et oled teismeeas, oskad oma mõtteid ja tundeid sõnastada. Ehk saad proovida ema ja isaga rääkida sellest, mida sa mõtled, kuidas end tunned, samuti sellest, kuidas sa tahaksid, et teie omavahelised suhted oleksid. Võib ju olla, et sinu jutt on isale-emale üllatav. Kui oled harjunud head nägu tegema, nagu kirjutad, siis ei saa teised aru, mida sa tegelikult mõtled ja tunned. (Klassikaaslastega on sama lugu.) Oma mõtete ja tunnete enda sees varjul hoidmine võib aga enesehinnangut veelgi madaldada, sest eneseväärtustunde juurde kuulub iseenda, oma tunnete ja mõtete väärtuslikuks pidamine ja nende jagamine teistega.
Kirja põhjal arvan, et oled selles eas, kus on tähtis iseend ja maailma uurida. Iseenda ja maailma uurimine käib kindlasti mitte ainult enda jälgimise ja uurimise kaudu, vaid ka teiste kaudu, sest me kõik vajame tagasisidet. Kui panna kokku iseenda pilt endast ja liita sellele see pilt, kuidas me tajume teisi end nägevat, siis nende kahe pildi põhjal võikski kujuneda piisavat tõele vastav pilt iseendast. Praegu tundub, et sul kipuvad mõlemad pildid olema negatiivsed. Kas see ka tegelikult nii on? Alati on ka võimalus, et asi on tõlgendamisviisis. Alati, kui annad tähenduse mingitele teiste käitumistele-ütlemistele, võiksid ka mõelda, milliseid tähendusi on veel võimalik leida. Igaüks peaks vastutama oma sõnade eest, kuid selle eest ei ole võimalik vastutust võtta, kuidas teine minu sõnadele reageerib – see on tema vastutus.
Inimesele on omane võtta kõike endakohaselt, seega, kui keegi ütleb: idioot! siis me solvume, kuigi on selge, et teise ütlus ei saa mind muuta ei idioodiks ega geeniuseks. Teise ütlus räägib ikka ka sellest, mis temaga toimub.
Enda eest seismine kuulub eneseväärikuse juurde, aga ka see, et pead endast sama palju lugu kui teistest. Kui tunned, et sulle on ülekohut või haiget tehtud, siis räägi sellest. Ainult sina tead, kuidas sa end tunned. Kui õpid enda eest paremini seisma, kasvab ka enesekindlus. See võib tunduda hirmutav, kuid ega hirmust muidu võitu saa, kui sellest läbi ei lähe. Oluline on rääkida endakohaselt (mina arvan..., mina tunnen..., mina vajan..., mina eeldan..., mina tahaksin... jne), teisi süüdistamata ja nende eneseväärikust riivamata.
Kõige parem on kõigest, mis haiget või muret teeb või mille pärast süda valutab, rääkida oma vanemate või mõne hea sõbraga. Rääkimisest inimesega, kes tõesti kuulab ja mõistab, võib olla väga palju abi. Usun, et sinu koolis on ka psühholoog või sotsiaalpedagoog - ka nende poole pöördumist võid kaaluda. Ka perekeskuses Sina ja Mina on nõustamiskeskus, vt lähemalt nõustamislingi alt.
