Ta oli tubli tüdruk...unistas tantsimisest,meeldis koduloomade eest hoolitseda,oli hea õde.Kooli minnes lootis leida häid sõpru.Paraku sai aastatega tast klassikaaslaste peksukott-küll ei olnud tal piisavalt uhked riided,nimi oli veider...Sellest hoolimata õppis ta hästi-unistas kooli lõpetamisest ja lemmik eriala õppimisest.peale minu ja kooli sekkumist norijad mõneks ajaks taltusid,kuid alustasid mõne aja pärast taas ja varjatumalt.Karistamattuse tunne muutis neid aina ülbemaks.Peale ühe klassikaaslase minekut teise kooli ta muutus avatumaks ja rõõmsamaks.Ta lõpetas kooli neljade-viitega,viis dokumendid eriala õppimiseks teise kooli-sinna võeti ta heade hinnete tõttu koheselt vastu,ta kohtus oma poisiga,Käisime kogu perega Saaremaal suvepuhkust veetmas...Ta nii lootis ,et see on rahuliku elu algus,sest mulle lubati,et põhilised norijad lähevad teise ametikooli...kuid1.september purustas kõik-kiusajad olid samas koolis ja sama erialagi õppimas...Miks?? oli see vaid juhus-mina seda ei usu.Selle vapra jatubli tüdruku unistused löödi julmalt kildudeks.Kuigi ta otsustas vahetada kooli ja uuesti alustada -tema kannatustekarikas oli täis..eelmisel päeval küpsetasime koos okolaadikoogi ja rääkisime tulevikust-kõik oli nii hästi-järgmisel päeval võttis ta endalt elu...MIKS?
Kohutavalt raske on lugeda Teie tütrega toimunust. Tõtt öelda ei teagi, mis võiks emale veel raskem olla, kui lapse kannatused ja nii traagiline lõpp. Raske, pea võimatu on ka millegagi lohutust pakkuda. Küllap otsite veel kaua seletusi, püüate mõtetes aega tagasi kerida, et leida, kuidas nii läks ja sügav kahetsus, et ta ei näinud teisi lahendusi. Saan aru, et püüdsite igati teda toetada ja mõista tema raskeid üleelamisi ja uskusite temaga koos, et kiusamised ja alandused saavad nüüd läbi. Teil mõlemal oli ju põhjust nii loota. Ka tema jaoks paistis tulevik rõõmsana ja näis, et möödunust saab vaid üks halb mälestus. Kuid nii see siiski ei läinud. Lootused uue kooliga seoses olid pääsemine, mida ta üle kõige vajas ja nende purunemine sedavõrd raske taluda, et ta ei näinud enda jaoks enam valikuid. Tõdete ka ise, et kannatustekarikas sai täis, enam ei mahtunud sinna valu, jaks sai otsa, lootust enam polnud.
Võimalik, et ta püüdis oma kannatuste suurust ka varjata, et mitte lähedastele muret teha, kogu pere ju lootis, et nüüd läheb teisiti.
Mul on väga kahju ja kurb, kui mõtlen, mida selline kaotus Teile ja kogu perele, tema noormehele ja teistele, kes temast hoolisid, tähendab. Hoidke alles enda jaoks kõik hea, mäletage teda ikka kui kallist tütart, kellel olid omad unistused ja kes ei muutunud samasuguseks nagu kiusajad, püüdis raskustega toime tulla ja pikk aega seda suutiski. Kuid ometi oli ka tema jaoks kuskil piir...
Hoidke ka nüüd ja just nüüd kokku lähedaste inimestega, perega, jagage oma tundeid, oma valu, viha ja kurbust, meenutage koos ja mäletage ka kõike head.
