Ma ei tea kust alustada eee.. ok alustame siis isast Nii isa:ta joob peaaegu igapäev ja ma lihtsalt ei kannata enam välja kuidas ta koguaeg täis on ja ma suht kardan ka ta pärast. Ma olen proovinud talle heaga selgitada et noh... ükskord kui ta isegi kaine oli ta rääkis, et oli mingi bussijuht(ta ise on ka bussijuht,joob peale tööd)kes ka jõi ja siis tal hakkas järsku halb ja siis keegi soovitas tal bussi puhkama minna ja siis ta sinna ei jõudnuki, sest kukkus enne kokku, ta viidi haiglasse ja siis ta suri seal vist ära. Ma proovisin talle midagi sellist öelda, et ära joo, et sa võid ju ka niimodi ära surra. Ta ütles, et tema on terve , et tema sööb sibulat.Ja siis oleme me proovinud tal neid pudeleid ära võtta. Aga tema ostab uued.Ma olen ka lihtsalt küsinud , et miks ta joob, vastuseid on igast erinevaid olnud. Viimane kord kui seda küsisin oli põhjus selles et tema peab süüa ostma, ma siis ütlesin et ma olen ka mitu korda süüa ostnud ja et kas ma peaks siis ka jooma niimodi igapäev we? Tema oli siis lihtsalt vait ja komberdas "oma tuppa" ehk elutuppa telekat vaatama.Vahepeal on ta nii täis, et ei seisa püstigi ja siis tuleb ema ja hakkab nende kahevaheline karjumine, et tõuse püsti ja mine magama alguses karjusin mina ka sekka, et tõus püsti ja nii aga nüüd lihtsalt lähen oma tuppa ja hakkan kõrvaklappidega kõvasti muusikat kuulama. Ema karjub sellepärast ta peale,( siis kui ta nii täis on )sest muidu ta ei saa midagi aru ja siis küsib mida?Aga nii närvidele käib see ikkagi kui ta seal maas suht harva aga ikkagi on ja siis üleültse kui ta nii täis on. Ta näonahk on sellest joomisest juba suht punane võrreldes tavalise näonahaga.
Nii nüüd siis mu ema tema tahab koguaeg et ma õpin.Aga ma vihkan õppimist ja mingit lugemist.Tema arust kui koolist koju tulen siis saan natuke süüa ja siis tuleb kohe õppima hakata kuni üheksani või nii umbes. Kuigi mul on vahepeal niipalju õpitud, kui ma oskan aga ikkagi peab siis kõik üle kordama ja nii. Ja siis laupäev pühapäev on puhkepäevad.Tegelikult ma õpin ainult tuleviku pärast.
Nad kokku peavat mingit säästupoliitikat. Et mingi umbes seitsme või kaheteist sendimeetrine paberi tükk tuleb võtta kui midagi lauapealt peab puhkima ja mingi, et elektrit peab hästi vähe kasutama ja siis mingit normaalset mööblit ka ei ole ja raha ma ka eriti ei saa, noh natuke saan aga ikkagi mingeid uusi riideid ja nii saan harva.Ja kuskile nad mind ka ei vii sest mu ema on puudega ja isal on palju tööd ja joob koguaeg. Ma tahaks, et nad mind lennukiga ükskõik kuhu viiks aga ei, laevaga olen sõinud ja siis on tore (kuigi ema ei ole ühtegi korda kaasa tulnud)aga ikkagi tahaks perega midagi lõbusat teha aga ei saa.Kusagile eestissegi ilma tööreisita ei tuleks kõneallagi, sest isa ei taha bussi bensiini ilmaasjata raisata ja autot meil ka ei ole . Mulle tundub vahel,et me oleme vaesed aga isa saab head palka sest tal on oma bussifirma.
Ja siis lõpuks mina ma olen vaikne kuigi mulle ei meeldi see ültse. Mul pole eriti sõpru ja need kes on mulle tundub et nad kasutavad vähemalt vahel mind ära.Ma isegi ei tea miks ma nii vaikne olen. Kuidagi... olen lihtsalt suurest igavusest masenduses või nii. Ma tahaks rääkida aga mul pole midagi rääkida. Ma olen lihtsalt vahel nii omas maailmas sellest kogu igavusest, et ei suuda sellest välja tulla. Siis kui vahel ma tunnen, et olen õnnelik siis kui mõne sõbraga nagu lihtsalt kuskil olla või nii...noh igaljuhul kui ma nagu tunnen end vabalt, et ma suudan olla maailmaga kursis siis ma räägin. Aga ma ei tea kuidas ma saaksin selle vaba tunde kätte, et ma poleks nii segaduses, et millest rääkida, vaid see jutt tuleb ise enesest nagu vahel...vahel kui lihtsalt on hea olla ja ma olen õnnelik.Kuidas ma tunneksin end nii, et mul on alati midagi rääkida? Sest see, et mul pole midagi rääkida on väga masendav.Mingi aeg olin ma isegi suuremas masenduses aga sellest ma ei taha rääkida präegu.
Mind pandi mingi koolipsüholoogi juurde ka vahepeal. Ja siis ta rääkis, et ma pean mõtlema et ma olen tark, ilus, sportlik jne. Aga ainukese asja mille ta ära seletas on see, et mis on loll, see pidi olema inimene, kes tuubib ja tuubib ja saab isegi töö viie aga pärast unustab kõik ära ja ei oska seda kasutada. Ja sellega meenusid mulle kohe need vene- ja inglis keele sõnad millest paljud mulle meelde ei jää.Võibolla ma isegi usun et ma olen ilus ja armas , sest mõned on mulle seda öelnud ja sporti meeldib mulle ka teha , vähemalt mõnda ala.Ja ma proovin enda välimust suhteliselt korras hoida, et enesetunnet tõsta.
Aga ikkagi tunnen ma end väsinuna ja uimasena, võibolla sellepärast et ma ei söö eriti midagi. Mulle lihtsalt ei maitse ükski toit. No mis ma teha saan, et muu keelel ei meeldi mingi toit . Ma olen proovinud süüa mingit toitu mis mulle eriti ei maitse näost sisse ajada aga see ei olnud eriti hea ja siis ma jõin pool klaasi mahla iga hampsu järel.Täna näiteks olen söönud :kaks pirukat , tahvel okolaadi, gellokseid , tomateid ja ühe sidruni(mulle maitseb sidrun millegi pärast).Ja präegu on õhtu. Vahepeal söön midagi taldrikust ka aga ema ei viitsi teha neid toite minu järgi ja ise ma ka alati neid ei viitsi teha , näitaeks täna.Muidu olen ma väikest kasvu nagu mu vanemad ja normaalkaalus.Et siis mida ma nüüd tegema peaks?
Kirja lugedes tekkis mõte, et alustaks vastamist lõpust ettepoole. Kirjutate, et olete väsinud ja tujutu ning tihti ka vaikne. Tundub, et te pole leidnud oma elus just palju sellist, mis teeks olemise mõnusaks ja annaks elule värvi. Ma ei tea, kus te elate või millised on teie võimalused vaba aega veeta, kuid püüame koos mõelda, mis võiks teile meeldida. Kirjutate, et tahaksite kuhugi reisida ja teha midagi koos perega. Võib olla on võimalik teha midagi koos sõprade/klassikaaslastega. Väidate, et olete vaikne, sest pole midagi rääkida. Ma küll ei tea, kas teie sõprade/tuttavate seltskonnas on mingid kindlad teemad, millest sobib rääkida ja need, millest rääkimine on nõme. Võib olla sobib rääkida teemal, mida huvitavat me koos teha võiks? Äkki tuleb põnevaid ideid, mida saate koos ellu viia ja mis igavust vähendavad. Proovige selle mõttega mängida. Kujutage ette, kuidas te seda sõpradele ütlete ja kuidas nad kaasa mõtlema hakkavad. Mõelge ikka positiivselt- et asjad lähevad hästi- mitte halvasti. Lugu selles, et mõtetel on ennustav jõud, st nad kipuvad täide minema. Kui mõtlen, et on igav, siis ongi ja kui mõtlen, et läheb hästi, siis lähebki. Katsetage ja veenduge ise!
Teine suur muret põhjustav valdkond on vanemad. Tundub, et nende käitumises ja maailmanägemises on palju sellist, mis teile ei meeldi: liigne kokkuhoid, vähe ühiseid ettevõtmisi, isa joomine ja ema liigne kontroll teie üle. Emaga on teil erimeelsused õppimise osas. Teie vihkate õppimist ja lugemist, kuid ema meelest peaksite põhiliselt just sellega tegelema. Ma ei tea, millised on teie suhted emaga, kuid mõtlen, et võiksite siiski talle oma tunnetest ja mõtetest rääkida. Öelge talle, kuidas te ennast tunnete, kui peate nii kaua õppimisega tegelema ja muude asjade jaoks aega ei jäägi.Püüdke veenda oma ema, et õpite tõesti teadlikult ja tuleviku nimel, kuid saate vajaliku selgeks lühema ajaga. Veenduge enne ise, kas ikka saate? Tean, et vanemate põhimõtete muutmine on keeruline ja aeganõudev tegevus, kuid proovida tasub. Alustage pisikeste soovidega - õpin pool tundi vähem ja vaatame kahe nädala pärast hindeid. Erit mõjuv on see meetod siis, kui hinded paranevad ( kui te ei õpi juba praegu ainult viitele- sel juhul saab rääkida vaid taseme säilitamisest) ja mõjub ilmselt ka siis, kui tase säilub. Edasi võite ilmselt uusi kokkuleppeid teha ja oma aega ikka enam ja enam ise planeerida.
Nüüd natuke ka isast. Kurb, et nii paljud lapsed peavad muretsema oma isade elu ja tervise pärast. Kahjuks on nii, et lapsed ei saa siin palju midagi muuta. Muutuda saab ainult isa ise, kui ta tahab. Alkoholi liigtarvitaja leiab tavaliselt miljon põhjust, miks juua, kuid tegelikult joob selle pärast, et tema meeleolu sõltub alkoholist. Ta on sõltlane, kui mitte füüsiliselt, siis psühholoogiliselt kindlasti. Juuakse selle pärast, et joobes tunneb inimene ennast paremini, lõbusamalt, julgemalt ja mured tunduvad väiksemad. Kui tahate isaga sellel teemal rääkida, siis peaksite leidma aja, kui ta on kaine. Purjus inimesega ei ole mõtet millestki tõsisest rääkida. Rääkige talle oma muredest ja hirmudest. Öelge, et kardate, et ta sureb varakult ära ja teie armastate ja vajate teda. Kui see ei aita, siis pole muud midagi teha, kui mõelda, kuidas oma tunnetega toime tulla. Kirjast jäi küll mulje, et koolipsühholoogi juures käimine teid just ei vaimustanud, kuid võib olla aitab tema teil oma tunnetega paremini toime tulla. Kui suudate positiivselt mõelda ja tunda rõõmsaid tundeid, tekib ka söögiisu ja kaob ka mure, miks ma ei taha süüa.
Kiri on juba pikaks veninud, kuid viimane nõuanne. Ärge mõelge sellest, mis on halvasti, vaid sellest, milline oleks olukord, kui asjad on hästi. Nt "Ma räägin .......st ja tunnen ennast rõõmsana". Püüdke kodus panna paberile kõikvõimalikud pähe tulevad ideed, millest võiks rääkida. Kirjutage üles kõik, ka need, mis esmapilgul tunduvad tobedad. Kui enam midagi pähe ei tule, siis vaadake need uuesti üle ja valige välja mõned ideed, millega võiks järgmine päev algust teha. Kui muud pähe ei tule, siis rääkige, kuidas otsisite ideid, millest rääkida. Mõnusaid avastusi ja julget katsetamist.
