Mida teha või kuidas toetada 14-aastast tüdrukut, kes läks oma 3-4 kuu pikkusest suhtest lahku, kuna noormehel polnud enam tundeid, kuid tüdrukul on jätkuvalt?
Usun, et peab toetama ja tähelepanu pakkuma, et üksinduses rumalaid mõtteid ei tekiks, aga kas on midagi konkreetset, mida teha võiks peale lihtsalt koosveedetud aja vanemate ja sõpradega?
Teismeliseks olemise juurde käivad esimesed suhtekatsetused, käimine ja kahjuks ka pettumused. Teie 14-aastane tütar on just sellisesse suhtedraamasse sattunud ning kahtlematult praegu tõeliselt õnnetu, haiget saanud ja mis iganes tundeid ta tunneb, nad kõik on kohased- kaotus on tõeline ja lein tuleb ära leinata. Ja see võtab oma aja.
Abistav võib olla, kui noor oma valu välja kirjutab- päevikusse või luulevormis; joonistab/maalib; läheb jooksma...- julgustage teda loovalt väljendama, välja elama. Kui koolis on tugispetsialist, võib noor ka tema poole pöörduda- neutraalne toetus väljastpoolt perekonda tulevalt täiskasvanult on noorukitele tihti isegi aktsepteeritavam (kui oma vanema sageli tunnetest laetud kaastunne).
Samas on teie kui lapsevanema emotsionaalne kohalolek ja toetus asendamatud! Mida noor vajab, on see, et lihtsalt kuulate teda. Et olete vajadusel tema jaoks olemas ja kuulate ilma lohutamata, ratsionaliseerimata, nõu andmata. Mis võib vanemama raske olla- ent see ei ole abistav. Kuulamine vanema poolt annab lapsele kogemuse/tunde, et teda tõesti mõistetakse ja aktsepteeritakse täpselt sellisena, nagu ta on. Õnnetu, nutusena, lootuse kaotanuna... See annab vajaliku turva- ja kindlustunde, et olen okei, isegi kui mul on raske.
Abistav on aktiivne kuulamine, mis tähendab tütre poolt öeldu ümbersõnastamist ja/või tunde tagasipeegeldamist. Tehnikast saate täpsemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Samal teemal artikkel: http://perejalaps.delfi.ee/koolilaps/kui-sinu-teismeline-kurvastab-armastuse-parast?id=73944411
