Tere, ma olen 15-aastane noor tüdruk ja mul on sõbranna, kes on minuga ühevanune. Mure on nimelt selles, et ta vanemad avaldavad talle pidevalt survet (survestavad teda ta kehakaalu pärast, hinnete pärast, ei anna talle vaba aega). Ma olen tõsiselt mures tema pärast ja see ei ole mingi järjekordne pubeka-jutt, kuna ta tõsimeeli ei saa oma vanematega isegi mitte rahulikult maha istuda ja rääkida. Ma ei oska talle enam mingit nõu ka anda. Ta on küll isiksuselt tugev, aga ka kõige tugevama tüvega puu mädaneb ükskord ära ja langeb. Ta ise arvab, et nõustaja abist ei ole kasu, aga ma sooviks teda siiski aidata, kuna enamjaolt ta võtab mu nõu kuulda. Ette tänades!
Muretsete oma sõbranna pärast, kelle suhted vanematega jätavad soovida. Seda juhtub, et vanematel võib olla keerukas oma teismelist last mõista, ikka tundub, et ta on liiga väike, ei suuda ise vastutada jne. Seda tehes soovivad vanemad oma lastele enamasti kõige paremat. Samas on suhtlemises ikka mitu osapoolt. Kui sõbranna neis olukordades, kus tema vanemad tema eest otsustada soovivad, enda eest ise seisma hakkab, siis tasapisi peaks olukord hakkama muutuma. Kirjeldatud suhtemustrit aitab ju alal hoida see, et teismeline nõustubki „väike“ olema: kuuletub, ei julge oma seisukohta välja öelda, kui hakkab vastu, siis pigem reageerib üle, hakkab „pirtsutama“ jms. Nii et üks šanss muutuseks on neis olukordades võtta n-ö suure lapse hoiak, käituda 15-aastase moodi (mitte 5-aastase moodi): vastutada oma tegude eest, õppimise ja hinnete eest, pidada kinni kokkulepetest ja lubadustest, öelda välja oma soovid, mõtted ja tunded, olles nõus kuulama ka vanemate soove, mõtteid ja tundeid. Nende käitumiste kaudu jõuab sõnum lapse tegeliku vanuse kohta ehk hõlpsamini vanemateni.
Oluline on ikka jätkuvalt püüda rääkida vanematega sobival momendil sellest, mida sõbranna soovib, mis talle meeldib või ei meeldi, millist muutust ta tahaks suhetesse vanematega jms. Ma ei tea, mis võiks takistada jutuajamist vanematega. Kas tõesti vastavad nad eitavalt lapse soovile rahulikult vestelda? Ehk oleks vaja mõelda, mil viisil öelda vanematele see oluline sõnum: isa-ema, mul on suur mure. Mul on vaja, et te mind kuulaksite. Ma soovin, et te kõigepealt kuulaksite ja siis alles ütleksite, mis te arvate minu jutust ja murest. Mulle on tõesti väga tähtis, et te minust aru saaksite.
Kui jutuajamisest siiski midagi välja ei tule, võiks sõbranna ikkagi kaaluda nõustaja juurde minekut. Üheskoos seda olukorda uurides võib leiduda midagi, mis võib olla võtmetähendusega, kuid mida me praegu lihtsalt ei tea.
Saate ka julgustada sõbrannat ise abi otsima.
