Tere!
Olen 18-aastane noor ema. Minu lugu on pikk ja keerukas. Algas see siis, kui kolisin kokku nüüdseks oma eksiga. Ta kasutas minu kallal vägivalda (üpriski jõhkrat). Ometi ei pöördunud ma abi saamiseks ei oma pere ega kellegi teise poole. Hoidsin kõik enda sees ning lootsin, et mees muutub. Veelgi rohkem hakkas kõik allamäge minema, kui avastasin, et ta tuulab ringi erinevatel kohtingusaitidel ja suhtleb teiste naistega. Jällegi andestasin talle ja ei rääkinud sellest kellelegi. Olin temast justkui sõltuvuses. Arvan, et ma ei tahtnud tema juurest lahkuda ka selle tõttu, et mu pere elas teises linnas ja minul oli kool lõpetada. Varasemalt vahetasin mehe pärast kahte kooli ning lõpuks olin ennast paigale seadnud viimasesse ja olin sellega väga rahul. Ühel hetkel, kui mees mind jälle peksis, tulin lihtsalt tulema. Otsustasin, et mulle aitab, ma ei suutnud enam emotsioone enda sees hoida. Olin väga haiget saanud ja lootsin, et saan lõpuks mehest lõplikult lahti. Seda aga ei juhtunud. Avastasin, et ootan last. Minu süda ei lubanud mul aborti teha. Seega üritasin veel kord mehega suhteid klaarida veel sündimata lapse pärast. Tõsi, kallale ta mulle enam ei tulnud, küll aga jäi tema suhtumine samaks. Ta alandas mind sõnadega, suhtles teiste naistega. Ühel hommikul, kui olin öösel kodust ära, avastasin korterist võõra naise. Ma võin küll meest uskuda, et midagi ei toimunud ning ta aitas naise lihtsalt hädast välja öömaja pakkudes, aga haiget tegi see siiski. Kui ma poleks tol hommikul koju läinud, olekski see minu eest varjatuks jäänud. Kui laps sündis, tundus esialgu kõik korras. Mõne aja möödudes aga hakkas mees rohkem sõpradega väljas käima, jättes minu pisikese lapsega unarusse. Ma polnud elus enne väikest last süleski hoidnud, rääkimata muust. Lapse pärast aga sundisin end naeratama ja ennast kokku võtma. Lõppes see muidugi jälle sellega, et ühel hetkel said emotsioonid minust võitu ja tulin mehe juurest tulema. Elan nüüd ema juures ja olen sõna otseses mõttes inimvare. Mees lapse vastu erilist huvi ka ei tunne. Aeg-ajalt on tunne, et tahan lihtsalt karjuda ja nutta. Tunnen, et laps kannatab minu kõikuvate tujude all ja see pole õiglane. Ma tahan talle ju ometi hea ema olla, aga tunnen ennast halva emana. Mida ma tegema peaksin, et oma elu uuesti rööpasse saada ja lapsele head elu pakkuda?
Esiteks tahan teid väga tunnustada, et olete suutnud ära tulle mehe juurest, kes on olnud teie suhtes nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ebaturvaline ja ka otseselt vägivaldne. See on esimene ja väga oluline samm enda ja lapse heaolu loomisel. Rahuldustpakkuvat paarisuhet saab ehitada vaid turvalisele alusele, mis tähendab, et teid ei ähvarda oht viga saada ning partnerid arvestavad teineteise tunnete, mõtete ja vajadustega. Loomulikult tekib igas suhtes konflikte, kuid turvalisus peab olema tagatud ka konfliktide korral.
Saan aru, et tunnete end praegu siiski väga halvasti ega tea, kuidas oma eluga edasi minna. Tahate oma lapsele parimat ja olete mures, kas suudate seda talle pakkuda. Üks lihtne (ja samal ajal ka keeruline) põhimõte on see, et mida rohkem hoolitsete enda heaolu ja vajaduste eest, seda parem on ka lapsel. Teie mured ja emotsioonid ei ole lapsele ohtlikud. Kui tekib tunne, et tahaks nutta ja karjuda, siis on hea otsidagi selleks turvaline võialus. Eriti hea on leida mõni usaldusväärne sõber, tuttav või psühholoog, kellele oma tundeid ja mõtteid jagada. Vahel piisab rääkimisest, et hakkaksid uued ja helgemad mõtted tulema. Oluline on, et otsiksite endale piisavalt erinevat toetust. Väikeste laste vanematel on oluline luua suhteid teiste laste vanematega, et tekiks tugivõrgustik, kellega rääkida ja võimalusel ka praktiliselt üksteist aidata. Kui olete väsinud ja segaduses, siis soovitan kasutada võimalikult palju tuttavate ja sugulaste abi lapsehoidmisel või majapidamistööde tegemisel. Oluline on, et saaksite teha asju, mis annaksid energiat ja leiaksite aina rohkem oma rõõmu üles. Laps vajab ema rõõmsaid silmi!
Lapse isaga seoses soovitan teha enda jaoks selge vahe erinevatel rollidel. Saan aru, et olete otsustanud lõpetada temaga paarisuhte. Paarisuhe on mehe ja naise vaheline suhe. Kuna te olete aga ühise lapse vanemad, siis vanemlik suhe võiks ideaalis jääda alatiseks teie vahele. Mida selgemini on lõppenud paarisuhe, seda lihtsam on suhelda vanemlikul tasandil. Teie paarisuhe ei olnud turvaline ja seetõttu on igati mõistetav, et lõpetasite suhte. Teie lapse jaoks on ta aga ainuke isa ja igal lapsel peaks olema võimalus armastada võrdselt oma ema ja isa, mis iganes nende vahel (paarisuhtes) juhtunud on. On loomulik, et kuni paarisuhte lõppemisega seotud pettumused ja valud on alles tunda, on raske olla heas vanemlikus suhtes. Oluline on hoolitseda enda eest ja anda aega nii endale kui ka lapse isale ning vastavalt võimalusele luua vanemlikku suhet – rääkida lapse vajadustest, arengust, leida võimalusi lapse ja isa omavaheliseks kohtumiseks.
Kirjutate, et olite mehest justkui sõltuvuses. Kui teid huvitab lähisuhtesõltuvusest rohkem teada saada, siis võite lugeda Tommy Helsteni raamatuid („Jõehobu elutoas“) ja väga head raamatut kaassõltuvusest – Pia Mellody „Kaassõltuvus“. Raamatud aitavad mõista lähisuhtesõltuvuse mustreid ja tagamaid ning pakuvad ideid, kuidas mustreid muuta.
Kõige olulisem on, et hoolitseksite enda vajaduste eest nii palju kui võimalik. Teie olete parim ema oma lapse jaoks. Lapsed saavad sellega hakkama, kui nende vanematel on mured ja probleemid, kuid lastele on suur kingitus, kui vanemad otsivad endale vajalikku toetust. Kui laps tunneb, et tema vanem on piisavalt toetatud, siis saab ta areneda ja kasvada oma loomulikus tempos. Seega ei tasu muretseda, kui laps on näinud teie raskeid hetki ning keerulisi emotsioone. Oluline on, et ta näeks võimalikult tihti ka teie rõõmsaid silmi. Nii oma tuleviku, kui lapse heaolu nimel tasub küsida endalt, mis on/oleks see/need tegevused, mis teid tegelikult rõõmustavad ja teha võimalikult palju neid asju. Kui on suuremaid asju, mida täna teha pole võimalik, siis unistada tasub ikka ja hoida nö võimalustele uks lahti.
Kui soovite spetsialistide abi leida, siis võite otsida kontakte pereterapeutide hulgast (www.pereterapeudid.ee) või meie kodulehel olevast tasuta abi võimaluste nimekirjast: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/toetavad-asutused/. Tallinnas võtavad ka meie nõustajad vastu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
