Tere!
Olen noor, 17-aastane tüdruk ning kahtlustan, et mul võib olla depressioon. Tujulangus, apaatia ja kurbus on kestunud juba pikka aega, vähemalt kaks nädalat, vahelduva eduga. Tihtipeale puudub sellel ka otsene põhjus, kuid siiski on minu elus hetkel rasked suhted sõbrannadega ning ka minevikus on olnud eraelukriisid.
Ma ei tea, mida teha, kuna selline lootusetu olukord hakkab juba, vähemalt mulle tundub nii, minu tervisele mõjuma. Näiteks on mul paha olla, ei jõua ka trenni teha nii nagu varem.Vereproovid aga on korras.
Ka ei tea ma, kuidas sellest olukorrast oma emale rääkida, kuna kardan, et äkki ta ei mõista mind, olgugi, et saan emaga väga hästi läbi ja usaldan teda.
Mida teha?
On väga oluline, et mõtled tõsiselt sellele, kas sul võiks olla depressioon ja mida ette võtta. Sageli on ju ka nii, et püütakse seda eitada ja ei saada ka vajalikku abi.
Kas sul on depressioon või mitte, on siiski raske kirja teel oletada. Seda saab diagnoosida psühhiaater ja vajadusel määrata ka ravi, samuti võib olla mõistlik arutleda selle üle koos perearstiga.
Üldiselt võib aga väita, et depressioonile on omane rõõmutus, võimetus huvi tunda, midagi nautida, märgav tahteaktiivsuse langus. Kirjas on aga viiteid, et sinu meeleolu on vahelduv. Vahel näib, et puuduks nagu otsene põhjus, kuid halb on ikka: Kui aga on põhjust oletada, et praegune lootusetus, masendus ja kurbus võiks olla seotud suhteprobleemidega, lähiajal toimunud sündmustega, siis võib sinu praegust enesetunnet pidada normaalseks reageeringuks juhtunule. Ka see, et emotsionaalselt keerulised ajad mõjutavad füüsilist energiataset, on täiesti loomulik.
Kuid ikkagi, vahel ongi raske eristada igapäevaelus toimuva mõju ja depressiooni. Võib olla ka nii, et depressioon vallandub peale mõnd kriisi. Igal juhul on vajalik, et suhtud oma tervisesse, nii meeleolu kui ka füüsilise enesetunde muutusesse tõsiselt. Seda enam, kui need ilmingud ja mõned muud (kurnatus, rõõmutus, tahtetus, aga ka nt unehäired, isutus, keskendumisraskused, enesehinnangu halvenemine) peaksid jätkuma.
Kuidas rääkida emaga? Kirjutad, et usaldad teda ja saate hästi läbi. See on parim eeldus, et ka oma muret temaga jagada. Ega paremat nõu polegi, kui olla avatud ja loomulik. Räägi keerutamata nii nagu on, sellest, kuidas end viimastel nädalatel oled tundnud, millised on tähelepanekud ja sellest, et vajad kedagi, kellele saaks rääkida ka oma suhetest. Teadmata, mida sa ei taha, et ema teeks ja mis on see põhjus, miks kardad emaga rääkida, võib olla kasu näiteks samm-haaval lähenemisest, jättes endale valiku vabaduse, mida ja kui palju soovid temaga rääkida. Samuti võib olla sul pingevabam rääkida, kui ütled alguses kohe välja, mida sa ei taha, et ta teeks ja mida temalt ootad ja vajad. Veel võib olla kasu eelnevatest kokkulepetest. Näiteks kui põhiline on kartus, et ema hakkab liialt muretsema, nõu andma või kritiseerima, siis aitaks ehk eelnevalt öelda, et tahad temaga lihtsalt arutada ja ta võiks proovida vaid kuulata ja mõista. Kui sul on varasem kogemus, et ema saab usaldada, siis alusta sellest, et vajad nüüd esmalt usalduslikku jutuajamist.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
