Kuidas käituda 18.-ne aastase noore emaga, kellel on juba aastane pisipõnn kodus, kuid nüüd tahab ta ikka rohkem ja rohkem veeta aega väljaspool kodu oma sõpradega. Siiamaani on ta ka saanud väljas käia ja tegeleda teda huvitavate tegevustega, kuid nüüd hakkab ta lausa nahaalselt välja minema ja teab,et nagunii vanavanemad vaatavad lapse järele. Lapse isaga tülitsevad ka tihtipeale sellepärast, et ta tahab väljas käia. Ametlikult abielus nad ei ole. Lapse isa elab koos oma vanematega ja tema vanematele samuti ei meeldi selline käitumine ja kui tüdrukule nende ütlemine korda ei lähe siis ta lihtsalt väldib nendega kokkupuuteid ning siis tulevad nende etteheited hoopis meile. Aidake, kuidas käituda, sest mul endal on probleeme stressiga ning olen abi saanud psühhiaatri poolt. Olukord hakkab üle mõistuse käima.
Saan kirjast aru nii, et tegu on teie tütre ja lapselapsega. Soovite, et tütar hoolitseks ise oma lapse eest, käituks nagu ema.
Kui 18-aastane saab emaks, siis siin ongi kaks olulist asja vastastikku: ühelt poolt on 18-aastane hilis-teismeline, kelle arenguline ülesanne on lõpetada gümnaasium, asuda omandama eriala, mõelda selle üle, kelleks ta tahab saada ja millist elu elada, käia väljas, suhelda sõpradega, otsida oma kohta elus. Teisalt – kui 18-aastane on juba emaks saanud, siis satuvad nood nimetatud arengulised ülesanded n-ö löögi alla: on vaja pühenduda lapsele, olla tema jaoks päevast päeva olemas, suuta lükata oma vajadused tagaplaanile, et esiplaanil oleksid lapse omad. Need kaks olulist vajadust on nüüd omavahel sõtta sattunud.
See olukord, kus lapsed saavad lapse, on tihti raske tolle lapse saanud lapse vanematele. Teiegi kirjutate, et lapse ema elab teie juures, lapse isa omakorda oma vanemate juures. Osati on see arusaadav – nii on ilmselt lihtsam kõigile, teisalt aga takistab seesugune olukord noorte iseseisvumist ja vastutuse võtmist. Kui nad otsustasid lapse saada, siis peaksid nad kandma ka vastutust.
On loomulik, et vanemad aitavad lapsi, kui lastel on raske (ja vastupidi: lapsed aitavad vanemaid, kui neil on keerukas). Praegu tunnete teie, et teie elu kannatab selles olukorras, ka on teil tervisega probleeme. Seega peaksite paremini seisma enda eest. Kui vastutuse aina enda peale võtate, läheb teie koorem aina suuremaks, head lahendust aga endiselt pole.
Ma ei tea, kui palju olete sellest olukorrast ja enda tunnetest-mõtetest tütrele rääkinud. Ehk olete ka rääkinud, kuid sellest pole suuremat abi tõusnud. Rääkida ja teineteist kuulata tuleks sel moel, et sünniksid kokkulepped, mis kõigile sobivad. Kui tütar ja tütre lapse isa iseseisvat, eraldi täiskasvanulikku elu veel elama valmis ei ole (ilmselt pole selleks ka majanduslikke võimalusi), tuleks asi läbi rääkida ja leida lahendusi. Ehk oleks hea korraldada suur perekonnakoosolek, kust võtab osa ka lapse isa pere. Siis saaksid kõik üksteise kuuldes rääkida sellest, mis neile ses olukorras ei sobi, mida võiks teha teisti ja kui palju vastutust keegi selles on valmis võtma.
Suurema osa ajast peavad lapsega veetma ja tema eest igati hoolitsema siiski tema vanemad, teie ja lapse isa vanemad on lihtsalt see toetav võrgustik, kes aitab oma lastel keerukas olukorras toime tulla. Kui tütar teab, et te nagunii last vaatate, siis on ju tal lihtne välja minna. Aga kui ei vaata? Mis juhtub siis? Loomulikult ei tohi väikest põnni üksinda ja hooleta jätta, kuid teie ei tohiks võtta nii palju vastutust – selle peab panema tagasi sinna, kus on selle õige koht – lapse eest vastutavad tema ema ja isa.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
