Tüdruk on aastajagu maadelnud anoreksiaga. Ja kuigi kaal on jätkuvalt piiripealne, on söömine siiski regulaarne. Aga see ei ole hetkel probleem.
NImelt on tüdrukul ülimalt madal enesehinnang, kuigi ta on intelligentne ja tõesti akadeemiliselt võimekas. Samal ajal on ta äärmiselt empaatiline ja õrn ning tähelepanelik - kuid see on talle liiga raske koorem taluda, ta ei suuda oma negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Ta on hea tüdruk ja kõik saavad temaga hästi läbi, kuid näiteks pidudele teda eriti ei kutsuta (varem mitte, kuna ta ei joonud). Nüüd paaril korral on kutsutud, ta on ka alkoholi tarbinud ja need peod on lõppenud eriti nõmedate olukordadega.
Ühel peol jõigi tüdruk, jäi sellest liiga purju ja hakkas nutma, sattus hüsteeriasse ja rääkis endast, et kuidas ta on nii kole ja keegi teda ei armasta ja elul pole üldse mingit mõtet. Terve peoseltskond lohutas ja poputas, kuid asi läks veel hullemaks. Kohale tulnud vanem õde (kellel on hoopis teine temperament) ehmus päris ära ja ütles mull hiljem, et kardab noorema õe suitsiidimõtteid. Selge see, et alkohol oli siin sellise käitumise vallandajaks, kuid need tunded tulid ju tema seest ja ta on neid nii kaua suutnud varjata.
Mul on küll seda paha öelda, aga see laps on sünnist saadik olnud mu lemmiklaps, kuna ta on nii hea ja armas ja leebe olnud. Nüüd mõtlen, kas minu depressioonid on lapse elu nahka keeranud. Vahel tundubki, et ta minu säästmiseks enda muredest ei räägi. Mida ometi teha? Arst, kellega igakuiselt anoreksia tõttu kohtume, on tüdrukule ilmselgelt ebasümpaatne. Ise olen noorena kaks korda depressiooni ravinud - kas mu laps peab nüüd sama teed käima? Kuidas saan lapse enesekindlust toetada ja tõsta?
Olete mures oma tütre pärast, kes põeb anoreksiat, aga on õnneks juba tervenemise teel. Samas kirjutate murelikult ka tütre madalast enesehinnangust. Ilmselt teate, et need kaks asja on omavahel seotud. On palju, enamasti varasesse lapsepõlve jäävaid põhjusi, miks ühed inimesed on kõrgema ja teised madalama enesehinnanguga, miks ühed on suhetes ja elus julgemad, teised aga aremad. Üks levinud põhjus madala enesehinnangu tekkes on vanemate liigne nõudlikkus lapse vastu, aga ka vähene tähelepanu, hõre emotsionaalne kontakt lapsega. Lapse eneseväärtustunne jääb kängu, kui ta teda ümbritsevate täiskasvanute käitumisest saab sõnumeid, mis räägivad tema ebapiisavusest, laps nopibki üles sõnumi: mina pole tähtis, mina pole väärtuslik, mina pole armastust väärt.
Kirjutate enda depressioonist – jah, siin võib seoseid leida. Kuid enesesüüdistuse asemel, mis on ses olukorras tõesti kerge tekkima, saab teha midagi, mis last tõesti aitab: eelkõige tema kuulamise, toetamise, mõistmise kaudu. Usun küll, et kunagi pole liialt hilja luua oma lapsega sedalaadi sidemeid, mis last toetavad. Kui tütar teie ja ka oma õe kaudu pidevalt tunda saab, et ta on tähtis, on armastatud, on aktsepteeritud sellisena nagu ta on, on see tema eneseväärtustunde arengut igati toetav. Loomulikult on siin tegu pikaajalise protsessiga, tähtis on sellega algust teha. Ka tüdruku isa oleks oluline kaasata – teismelistele tüdrukutele on isa tunnustus, hea kontakt temaga eriti väärtuslik, see toetab tüdruku naiseks kasvamist, enesekindlust naisena.
Kui tütre raviarst ei ole teie arvates tütre jaoks piisavalt usaldusväärne, siis saate kaaluda ka arsti vahetamist. Usaldusside arstiga on tähtis: paremad ravitulemused on reeglina ikka siis, kui spetsialisti ja patsiendi vahel on usaldus, siis on rohkem lootust tervenemisele. Samas võiksite kaaluda pereteraapia võimalust. Just seda teraapia liiki peetakse anoreksia ravis edukaks. Perekond on väga oluline mõjutaja, ja kui uurida pereliikmete omavahelisi suhteid, võib sealt leida nii probleemide säilitajaid kui ka head ressurssi nende lahendamiseks. Igal juhul vajab tütar psühholoogilist toetust, seda nii oma lähiringilt kui ka spetsialistilt. Pereterapeutide kontakte üle Eesti leiate pereteraapia ühingu kodulehelt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
