Tere, olen 17-aastane neiu ning psühhiaater on diagnoosinud mulle skisoafektiivse depressiooni seisundi. Olen teinud suitsiidikatse, lõikunud jne. Põhimõtteliselt olen rohtusi võtnud 2aastat ning arsti sõnul peaks mu olukord juba parem olema kuid see ei ole nii, on perioode mil olen hüperaktiivne-tahan kõike teha, tunnen,et olen nii energiat täis et und pole isegi vaja ning nö 'ego on põhjas'. Kuid teistel hetkedel, mil põhjas olen, tunnen, et ma olen väärtusetu, mõtlen suitsiidile. Koguaeg on mul see ärevus sees, tihti veedan üle 24 tunni järjest üleval. Alustasin see aasta ka gümnaasiumiklassis kuid võtsin paberid välja tervislikel põhjustel. Probleem seisneb selles, et sügisest ma asun õppima teise linna, ilma vanemateta. Kardan,et ei saa seal hakkama. Mida peaksin tegema??
Kirjelduse järgi tundub, et sinu kartus, et ei saa üksinda hakkama, on igati põhjendatud. Üksinda elamine selliste üles-alla meeleoludega ja suitsiidimõtetega võib olla ohtlik. Pealgi on muutus alati lisapinge, sinu elus tundub pinget juba niigi piisavalt olevat. Nii suur muutus nagu on õppima asumine teise linna toob kindlasti kaasa veel rohkem ärevust ja muretsemist. Seega on mul küsimus: mille tõttu peaksid asuma õppima teise linna, kus pole vanemaid sind toetamas? Milleks sellist suurt muudatust vaja on?
Sinu kõrval peaks tingimata olema keegi täiskasvanu, kes sinu olukorda mõistab, sind tunneb-teab ja oskab ka mõistlikku nõu anda.
Kui sa oma vanematega piisavalt hästi läbi saad, siis on kõiki ärevaid mõtteid, muresid ja plaane võimalik jagada nendega ja peaksid seda ka kindlasti tegema. Kui suhted vanematega millegipärast nii usalduslikud ei ole, peaks sul olema mõni kindel täiskasvanud inimene, kellele saaksid toetuda.
Kirjast ei selgu, kas oled rohtude võtmise lõpetanud või võtad neid edasi, samuti jääb selgusetuks, millal viimati külastasid oma psühhiaatrit. Kui arst ütles, et sinu „olukord on juba parem“, nagu sa kirjutad, siis võin eeldada, et oled ennast tundnud ka halvemini, kui kirjas kirjeldad. Kuid see ei pruugi tähendada, et sa arsti arvates üksinda hakkama saad.
Usaldussuhe arstiga on väga oluline, see aitab tervenemisele kaasa. Kui arvad, et su kontakt oma praeguse arstiga ei ole piisavalt hea, võid ka kaaluda mõne teise psühhiaatri juurde minekut.
Magamatus, hüperaktiivsus, samas masendushood jms – see kõik räägib ikkagi sellest, et peaksid külastama arsti regulaarselt, samuti võib abi tõusta psühholoogi/nõustaja juures käimisest. Igal juhul ei tohiks sa ennast oma probleemidega üksi jätta, vaid otsima abi ja toetust vanematelt või teistelt usaldusväärsetelt täiskasvanutelt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
