Olen 15-aastane tüdruk, mul on kõik olemas, hea armastav ema ja ka isa ja sõbrad, sugulased, tuttavad. Ma vahetasin just kooli ning ma ei suuda lihtsalt koolis käia kehalise kasvatuse tõttu. Käisin varem koolis, kus ma ei pidanud tegema selliseid asju, mida pean tegema nüüd uues koolis kehalises kasvatuses. Ja ma tunnen, et ma ei oska ja et mind vaadatakse imelikult .. Ma ei suhtle ka eriti kellegagi oma uuest klassis, vahel küll ütlen paar sõna vastuseks,kui midagi küsitakse, aga üldiselt olen kogu aja vait, kui koolis olen. Mul ei ole just tore koolis käia, kuigi ma tean, et see on mu kohustus ja ei peagi tore olema. Käin üheksandas klassis, mis tähendab, et mul on tulemas eksamid.. Aga ma lihstalt ei suuda ennast kuidagi moodi motiveerida, et minna kooli päeval, kui mul on kehaline kasvatus. Mu enesehinnang on ka suhteliselt madal, ma kardan, et mind lihtsalt naerdakse välja, kui ma sinna lähen. Ma olen seal varem paar korda käinud ka, aga see on õudne olnud. Ma ei saa millegagi hakkama, mis teha palutakse - ja seetõttu tunnen end halvasti ning mu enesehinnang langeb veelgi. Päris ära ma ka kehalisest küsida ei tahaks, sest siis võib tunduda klassikaaslastele, et ma olen arg ja nad võivad mu jälle välja naerda. Ja tänu sellele, et ma nendel päevadel ei ole koolis käinud, ei saa ma oma isa juurde minna, mis teeb mind veel rohkem õnnetumaks. Sellepärast olen hakanud ennast lõikuma, ma ei tea küll kas seda päris selleks saab nimetada, ma ei tee nii tugevasti kui mõned. Aga armid jäävad alles küll. Ema ütleb, et kui koolis ei käi, siis ei saa ka kuidagi muud moodi nädalavahetusel ja üldse aega veeta. Ma tunnen kurbus, sest ma ei saa minna oma isa juurde, kui mul on see kokku lepitud ja kui ma olen seda nii kaua oodanud.. Ma ei tea enam mida endaga teha, kuidas end kokku võtta või mida üldse teha.. Väga kurb on olla pidevalt.
Toimetulematuse kartmine ja pelgamine, et äkki teised mõistavad mu hukka või naeravad välja, on paljude inimeste hirm, ja mitte vaid teismelise-eas. On palju, enamasti varasesse lapsepõlve jäävaid põhjusi, miks ühed inimesed on julgemad, usuvad endasse, on endaga rahujalal, teised aga aremad, kindlusetumad. Kindlasti on kasu iseendale mõtlemisest: miks ma olen just selline, kuidas on minu vanemad, minu sõbrad, minu ümbrus mind mõjutanud, et olen selline. Kas ma meeldin sellisena endale või tahaksin midagi muuta. Muutuste võti on ikka inimese enda käes – nii ka sinul. Eelkõige peaksid meeldima iseendale – see on kõige olulisem.
15-aastaselt on paras aeg iseend ja maailma uurida. Iseenda ja maailma uurimine käib kindlasti ka teiste kaudu, sest me kõik vajame tagasisidet. Kui panna kokku iseenda pilt endast ja liita sellele see pilt, kuidas me tajume teisi end nägevat, siis nende kahe pildi põhjal võikski kujuneda piisavat tõele vastav pilt iseendast. See on ka üks põhjus, miks inimesel peaks olema selliseid suhteid ja kaaslasi, kus julgetakse olla ausad ja avatud, kus saadakse teineteisele anda abistavat, arendavat ja muidugi ka toetavat tagasisidet. On sul sõpru, kellega julged avameelselt rääkida? Tihti saame sõpradelt tagasisidet, mis teeb enda sisemised hirmud väiksemaks ja eneseusu suuremaks. Kindlasti on uues klassis kedagi, kellega sõbraks saada, teinekord on vaja väga väikest tõuget, et ühendus tekiks.
Kui midagi kardetakse, siis on hea sellele hirmule mõelda nii konkreetselt kui võimalik. Mis on kehalise tunni kartmise taga? Miks närv sisse tuleb? Miks ma kipun mitte kooli minema? Mis juhtuks, kui kardan, aga lähen ikka (proovin kaasa teha, ei mõtle tulemusele, ütlen klassikaaslasele rohkem kui ühe lause). Oluline on püüda midagi muuta. Mida saad teha senisest teisiti? Proovida jääda rahulikuks? Teha hariliku näo? Püüda enda üle veidi nalja visata? On ju nii, et nii ebaõnnestumised kui ka õnnestumised kuuluvad elu juurde. Keegi ei võida kogu aeg ega kaota kogu aeg.
Kõige tähtsam on see, mida sa ise endale ütled. Inimese elus on palju erinevaid olukordi, aga tähenduse neile annab ikka inimene ise. Ehk on võimalik endale oma sisekõnes öelda midagi seesugust: jah, ma olen praegu päris närvis, süda klopib ja kõhus on õõnes tunne, pagan, jah, mul on hirm, aga ma proovin selles olukorras toime tulla nii hästi kui võimalik, teha see harjutus kaasa, naeratada klassiõele, vms. Samal ajal võiksid püüda kontrollida oma hingamist: pikk sissehingamine ja aeglane väljahingamine mõjub alati rahustavalt.
Suhted on sinu eas väga olulised. Suhted eakaaslastega, aga ka suhted vanematega. Kui suhted isa-emaga on usaldavad ja lähedased, saad ehk kõigest sellest, mis sulle muret teeb, avameelselt rääkida. Ega ema ja isa ka sinu sisse ju näe, ikka peaksid neile ütlema, mis muret teeb ja mida sa neilt ootad, et tunneksid ennast nende poolt toetatuna. Sinu eas noorel on tihti hirm selle ees, et äkki vanemad ei mõista, et äkki mõistavad hoopis hukka. Aga hirmust ei saa muidu üle, kui sellest läbi ei lähe. Ehk on võimalik leida selline hetk, kus oled ema (või isaga) kahekesi, rahulikus meeleolus, on piisavalt aega... Sellised hetked on just sobivad usaldusliku jutuajamise alustamiseks. Kui saad vanematelt toetust ja mõistmist, ärakuulamist, on sellest palju abi. Võib-olla on raske seda juttu alustada. Teinekord on abi sellestki, kui küsida, kuidas elasid sinu vanemad sel ajal, kui nemad oli 15. Esimese sammu tegemine – hirmu ületamisel ükskõik millistes suhetes (vanematega, sõpradega, kehalise kasvatusega) – on ikka raske, aga kui see on tehtud, on eneseusk kindlasti suurem ja see aitab edasi minna.
Eneselõikumine on ennastvigastav käitumine, see näitab, kui suur pinge ja valu on sinu sees. Vajad tingimata kedagi, kellega rääkida. Võid kaaluda ka pöördumist nõustamisse. Panen siia ühe lingi, kust leiad infot selle kohta. http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/psuhholoogilise_abi_voimalusi_tutvustav_voldik_lapsevanematele.pdf
Postitus muudetud Meelike Saarna poolt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
