Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: Sõbranna provotseerib

Keidi
Külaline
Postitatud 03.02.2013 kell 20:02
Tere!

Olen 13-aastane täiesti tavaline tüdruk. Mul on mure minu klassiõega (Maria - nimi muudetud), kes mind pidevalt provotseerib. Varem saime väga hästi läbi, olime parimad sõbrannad, kuid sellest ajast peale, kui meie klassi tuli uus tüdruk, kellel on palju sõpru, ta on stiilne jne, on Maria muutunud, kohe väga muutunud. Ta on rikas ja ta uhkustab pidevalt oma nutitelefoni ja iPadi'ga, ta üritab mind närvi ja kadedaks ajada. Ma pole kade, aga närvi ajab see küll! Ma lihtsalt ei salli seda, kuidas ta saadab mulle Skype'i iPhone 5'e pilte ja kirjutab, et ta niiiiii väga tahab seda! Olgu, igal ühel on omad unistused, aga mida mina tegema pean?Ja see pole veel kõik. Minu meelest on see mõtetu asi, aga see on ju ainult minu arvamus! Ma ei ole ju selline, et kui mulle ei meeldi, siis sulle ka ei meeldi, kõik! Ma avaldasin oma arvamust ja ütlesin, et mina ei tahaks seda ja ta solvus. Eelnevalt oli ta küsinud, mis telefoni ma endale saan ja pärast seda, kui ma avaldasin oma arvamust, vastas ta mulle nii : "see telefon mis sa saad on iPhone 5'e kõrval täielik mõtetus!" Mina vastasin, et ma ostan siiski endale telefoni, mitte sulle, mind ei huvita sinu arvamus! Ta kirjutas, et ta ei tea ühtegi inimest peale minu, kes EI tahaks iPhone 5'te. Kas ma pean nüüd vastutahtmist seda oma vanematelt nõudma? Ta koguaeg kirjutab mulle, mida ta teeb ja mis tal plaanis on. Ma ei kannata seda! Mind ju ei huvita mida ta teeb. Ma olen väga haavatav ja õrn. Kuna mulle on algklassides väga halvasti öeldud ja vaimselt kiusatud, siis ma tahaksin kõigile kiusajatele küüntega näkku kinni hakata! Ma pole agressiivne ja kohe kindlasti ma ei teeks seda, aga ma lihtsalt ei kannata seda.
Maria mõtleb välja tühiseid probleeme, kuna tal on igav. Vähemalt olen mina ja päris paljud teised klassiõed sellest aru saanud. Oli üks juhtum, kus Maria süüdistas mu klassiõde (Liis - nimi muudetud), et Liisi vend lubas Maria õele kallale minna, kuni tuli välja, et nad ei käi samas lasteaiaski. Ta räägib minust taga ja nokib meelega tüli, alguses sõimab näo täis ja järgmisel päeval räägib minuga nagu poleks mitte midagi olnud! Ja niimoodi mitmeid kordi. Kes kannatab? Loomulikult mina. Mina tunnen süümepiinu, nagu oleksin mina süüdi. Kui oleme tülis, nutan ma päevad läbi ja ma tunnen, et mu süda ei pea seda enam kaua vastu, seda kurbust ja viha ja seda tunnet, et jälle ta saavutas oma eesmärgi - mind närvi ajada. Ma piinlen selle käes ja mu ema on samuti mures. Kui see nii edasi läheb, siis ma murdun. Ma ei pea seda piina vastu enam.
See võib tunduda tühine probleem, aga Te ei kujuta ettegi mida ma tunnen. Ma olen lihtsalt nii haavatav ja Maria lihtsalt kasutab seda ära, et oma viha vanemate tõttu minu peal maandada. Minu arust vajaks ka Maria ravi. Ta on minu jaoks hull!
Ta oleks nagu minu peale kade. Mul on hea ja mõistev ema, suurepärased õed, palju lemmikloomi. Miks ma kannatan? Miks ma ei ole nagu mu enamus sõbrannasi, kes lihtsalt ei tee välja? Mina ja mu ema tahaksime minna psühholoogi juurde, aga alustan siit foorumist.
Mida ma peaksin tegema, et ta selle lõpetaks ja et ma ei peaks oma elu ära rikkuma piinade tõttu, mille põhjustavad tema tujutsemised, mis ei ole minu korraldatud ja milles mina ei ole isegi süüdi?

Ette tänades.
K .
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 04.02.2013 kell 15:03
Oled mures oma suhete tõttu sõbrannaga.
Sõbrannad ja sõbrad on igaühe elus väga tähtsad, kuid sõprus ei tähenda seda, et peaksime tegema ja arvama täpselt sedasama mis sõbrad ning eelistama samu asju ja tegevusi. Küll kuulub sõpruse juurde see, et me saame aru, et sõber on üks teine inimene oma iseloomu ja oma eripäradega. Mis sõber ka ei teeks ning mida ka ei ütleks – me püüame sõpra mõista. Kui seesugune käitumine on vastastikkune, siis ongi kõik korras. Teinekord juhtub, et sõbra juures märgatakse midagi, mis kohe üldse ei meeldi. Kui neid mittemeeldivaid „asju“ koguneb liialt palju, siis võib juhtuda, et sõprus lõpeb.
Igaühel on õigus käituda oma tõekspidamisi silmas pidades. Sinagi oled sõbrannale püüdnud välja öelda oma arvamuse, ja sulle meeldiks, kui ta seda mõistaks. Tundub, et temale valmistab probleemi see, et te ei ole samal arvamusel, et sina ei arva nagu tema. Kuid heades suhetes, mida soovitakse alal hoida, ollakse ikka tundlikud teise valu osas. Ses olukorras on sinul võimalik uurida, mis on täpsemalt see, mis teda nii häirib. Suhtlemises (ja elus üldse) võiks aga arvestada, et igaüks vastutab enda eest ise. Sina vastutad selle eest, mis sina ütled, sõbranna vastutab selle eest, kuidas ta reageerib sinu öeldule. Vastutustundlik keel on minakeel: kui igaüks väljendab selgesti seda, mis ta mõtleb, tunneb ja vajab ning jätab ka teistele inimestele enda ümber ruumi teha sedasama, siis on see hea võimalus tasakaalus suhete loomiseks ja hoidmiseks.
Olete sõbrannaga mõlemad sellises vanuses, kus suhted on väga tähtsad, sest suhete kaudu õpib inimene tundma nii iseennast kui ka teisi, ja loomulikult ka seda „kuidas suhted käivad“. Õppimine käib ikka ka eksimise kaudu, nii et pettumused ja kurbus on siin sama loomulikud tunded nagu ka rõõm ja rahulolu. Õppimise juurde kuulub katsetamine. Provotseerimist võib pidada üheks katsetamise viisiks: kui ma teen nii, mis siis juhtub? Kui tulemus on, et ei juhtu midagi, siis muutub provotseerimine mõttetuks. Nii et parim, mida provotseeriva käitumise puhul teha, on jääda rahulikuks ja mitte vastu provotseerida. Kui sõbranna eesmärk on tõesti sind närvi ajada, siis kõige paremini nullib tema tegevuse see, kui sina ei ärritu, vaid rahulikult ütled, mis sulle ei meeldi, mis sa tahad, mis sa arvad jms. Ei maksa vaikides kannatada. Kui sa ütled välja, mida sõbranna käitumisest arvad (ja seda saavad ka teised klassiõed teha), siis tunned ennast kindlasti paremini, sest oled enda eest seisnud.
Suhete muutumine ja katkemine on tõesti valus, samas kuulub see elu juurde. Hästi oluline on teada ka seda, et inimene käitub halvasti siis, kui ta ennast halvasti tunneb. Mis võib sinu sõbrannat häirida, mis võib talle valus ja ebameeldiv olla, et ta sinu kirjeldatud moel käitub? Kui inimene on oma elu ja suhetega rahul, on ta rahumeelne ja sõbralik ka teiste vastu. See asjaolu on ka põhjus, miks peaksime kedagi, kes meile haiget teeb, samuti mõista püüdma. Rünnak kellegi vastu on harva isiklik, see rünnak lihtsalt näitab ära, kuidas ründaja end tunneb.
Tore, et sul on head suhted emaga ja tore perekond. Kui ema sind kuulab ja mõistab, siis see on samuti väga suur tugi sulle. Loomulikult võite soovi korral pöörduda nõustamisse. Kui tegu on klassi probleemiga, siis võiks ehk rääkida ka koolipsühholoogi või klassijuhatajaga.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!