Mul on mure õe ja tema poja suhtes. Poiss on täiesti võimatuks muutunud. Ei õel ega ta mehel ei käi lihtsalt jõud temast üle. Ta käitub oma emaga väga halvasti, koolis lihtsalt ei õpi, teeb, mis tahab. Kui midagi ei meeldi, siis lihtsalt läheb kodust minema. Tuleb siis, kui tahab ja teeb, mis tahab. Kui isegi on kodus, siis kiusab oma väiksemat õde, kes on 5-aastane. Temaga ei saada koolis hakkama ja temaga ei saada ka kodus hakkama. Olen üritanud temaga rääkida mitmel orral. Iga kord ütleb, et saab aru, kuid ikka käitub nii nagu tahab. Tuleb emale kätega kallale, samuti mulle on tulnud. Laamendab kodus, kui midagi ei meeldi jne. Ähvardab peksta aknad puruks jne. Joob, suitsetab jne. Ema on korduvalt ka politseis käinud, kuid nemad pole siiani midagi teinud. Oleme viinud ka erinevate psühholoogide ja nõustajate juurde, kuid sealt on öeldud, et ega ta nüüd kõige hullem pole ja et ta pole tegelikult halb. Oskab natuke nutta, et keegi temast ei hooli jne. Mida teha, et asi üldse kontrolli alla saada? Teab, et teda lüüa ei tohi, et sii läheb politseisse ja teeb avalduse, et tema vanemad on sellised. Õe tervis on juba väga kehvaks läinud tänu sellele. Vererõhk on laes ja süda jätab tihti lööke vahele.
Ette tänades!
Olete mures oma õepoja pärast, kelle käitumine tundub täiesti „võimatu“. Lugedes kirjeldust poisi käitumisest, kerkib mu silme ette üks endaga hästi puntras puberteediealine, kes ei tea ise ka, mida ta tahab, püüab tähelepanu võita ja iseendaga kuidagi hakkama saada. Ja ilmsesti tunneb see laps, et keegi teda ei mõista. Ka psühholoogid-nõustajad on kinnitanud, et poiss pole mitte halb, aga olukord on paljude asjade koosmõjus kujunenud halvaks: arusaamatused, ähvardused, politsei...
Suhteid ei klaarita ähvarduste kaudu, ammugi politseiga. On üldisem reegel, et inimene käitub seda hullemini, mida hullemini ta ennast tunneb. Täiskasvanu peaks suutma end ise aidata, sh endale abi otsima, lapsele peavad appi minema täiskasvanud.
Ühelt poolt on nii, et puberteediealine ei saa oma arenguga normaalselt edasi minna, kui pole läbi teinud n-ö tormi ja tungi aega. Ühest äärest teise kõikumine, must-valge mõtlemine ja ka mõtlematu (vastutustundetu) käitumine kuuluvad selle ea juurde. Puberteet peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Teisalt on aga iga vanema tõesti keeruline ülesanne ses olukorras püüda last mõista ja toetada. Just toetuse, mõistmise ja empaatia puudus on tihti see, mis paneb noort inimest teie kirjeldatud moel käituma: see on nagu sisemine karje: keegi ei saa aru!
Poja toetamine võiks käia kahe tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et lapsele antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseenda või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see emale-isale ka ei tunduks, erimeelsuste puhul peaks kasutama pigem läbirääkimisi jne). Teiselt poolt käib toetamine selle kaudu, et vanemad näitavad lapsele väga konkreetselt ja kindlalt, kust nende jaoks läheb piir. Laps, kel puuduvad kindlad piirid, tunneb ennast eriti ebaturvaliselt, ja tihti just sellest saab alguse eriti raju piiride katsetamine.
Teie õepoja käitumine võib viidata nii piiride puudumisele kui ka nende liiasele jäikusele, mõlemad võivad mõjutada last agressiivselt käituma. On ju tõesti frustreeriv, kui keegi ei mõista, see omakorda tekib tunde: ma ei kuulu kuhugi, keegi ei vaja mind. Kas ei tee vihaseks?
Piiride küsimus ongi paljus keeruline. Vanemad küsivad alatasa: kui palju ja mil moel panna piire lapsele? Kas las teeb, mis tahab või peab tegema seda, mida mina tahan? Kui probleem on ühel poolel (vanemale ei sobi lapse käitumine), on abi ennastkehtestavast käitumisest. Kehtestav sõnum annab lapsele teate selle kohta, mis teile tema käitumises või jutus ei meeldinud, ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st. Kooskõlalisus on väga oluline. EI võib olla öeldud väga emotsionaalselt, ärritunult, pahaselt – laps peab saama aru, et vanemale EI SOBI seesugune käitumine. On väga oluline vahe, kas ütleme lapsele, et ta on paha, pätt, hoolimatu vms sildid, või räägime sellest, kuidas tema käitumine mõjus mulle kui vanemale, mis see minuga tegi või teeb.
Kirjast saan aru, et selle poisiga on palju räägitud. Kuid kas keegi kodustest on teda ka tõeliselt kuulanud? Just kuulamine on see tegevus, millega saame probleemides olevat last kõige tõhusamalt aidata. Tõeline kuulamine tähendab, et leitakse piisav aeg ja koht, kus segamatult kahekesi olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poisi mõtted-ideed ei pruugi vanematele sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu).
Kuulamise juurde ei kuulu moraali lugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Alles pärast seda saab arutleda selle üle, mida saaks, võiks, tahaks teisiti teha.
Kui seesugune kuulamine pole teie õepoja peres seni kombeks olnud, võiks seda proovima hakata ja sellest võiks saada hea harjumus. Laps saab nõndaviisi rääkides asjad enda peas selgemaks, vanemad omakorda temast paremini aru. Vanemate valmidus kuulata annab teismelisele märgi sellest, et ka temast hoolitakse, tal tekib tasapisi kindlus, et temagi on armastatud ja tähtis. Seda tunnet vajame me kõik. Kui poja kuulamise tulemusena saavad ka tema vanemad aru, mida poeg mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on neil ka lihtsam tema käitumise tagamaad mõista.
Olen kindel, et õepojal pole tõepoolest midagi „viga“ (seda on ju kinnitanud ka käigud psühholoogi juurde). Ehk on mõtlemisainet pakkuv viide veel see, et perekonnauurijad on ammugi tähele pannud, et lapsed muutuvad „halbadeks“ ja ka „haigeteks“ siis, kui peresuhetes on pinget, probleemide kuhjumist, ootamatuid muutusi vms. Väike õde võib samuti venna jaoks pingeid lisada, eriti kui vanemad lapsi vastandavad (näiteks väike on inglike, aga suur põrguline) ja neid ebavõrdselt kohtlevad, näiteks kui suurem laps ei saa vanematelt eakohast hoolt, tähelepanu ja mõistmist, küll aga väiksem. Vahel mõeldakse, et 12-aastane laps on päris suur, et mis tast ikka enam nunnutada. Nunnutada pole ehk tõesti vaja, kuid tegelikkuses pole ükski inimene mitte kunagi nii suur, et ei vajaks lähedaste toetust ja armastust.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
