Tere. Pöördun siia murega, mis puudutab 14 aastast teismelist tüdrukut. Meil on viimase aasta jooksul olnud mitu korda probleeme alkoholi kuritarvitamisega. Oleme kaotanud usalduse tütre vastu, sest ta on seda nii mitu korda kuritarvitanud. Viimane juhus oli vana-aasta ööl. Oli kokkulepe, et tütar võtab aastavahetuse vastu sõprade seltsis kohaliku alevi ilutulestikku vaadates. Paar tundi varem sai ta sõpradega kokku ja peale ilutulestiku lõppu pidi meile helistama ja pidin ta koju tooma. Siis aga kõnet ei tulnud, lapse mobiil oli väljas, plaanisin just teda otsima minna kui helistas võõras nooruk, kes oli ta leidnud peaaegu teadvustuna, alajahtununa ja alkoholimürgitusega kõrvaliselt tänavalt kus ta lumehanges vedeles pealtnägijate sõnul juba mitu tundi. Kiirab toimetas ta erakorralise meditsiini osakonda, kus teda turgutati tilgutiga. Olen südamst tänulik inimesele, kes ta leidis ja mind teavitas. Kuid probleem on pigem selles, et peale sellist juhtumit peaks temas olema mingigi kahetsus ja alandlikus, kuid seda pole. Ta on veel ülbe ja ei mõista üldse oma teo tagajärgi. Umbes aasta tagasi oli sarnane lugu, selle vahega, et siis jõi ta sõpradega siinsamas kodu lähedal ja märkasime tema joovet enne kui olukord päris hulluks läks. Hilisematel vestlustel on selgunud, et neid kordi on olnud veel, kui ta on midagi joonud. Kuidas ta ei saa aru,et see on enesehävituslik käitumine. Kuidas ta ei saa aru, et see võib lõppeda väga kurvalt. Kuidas ta ei kahetse tehtut. Laps on muidu selline tüüpiline tujukas ja trotslik teismeline. Läbisaamine meie vahel viimastel aastatel olnud väga keeruline ja probleemne. Oleme peale selliseid situatsioone pikalt rääkinud alkoholi jm ainete mõjudest ja kahjulikusest ja selgitanud kõike pikalt laialt. oleme püüdnud karistada (st piirata arvutikeeluga või koduarestiga) oleme püüdnud heaga, st piirdunud selgitustööga ilma karistusteta. Kuid iga kord on mul tunne, et ta lihtsalt ei tahagi aru saada. Meie ise tarvitame alkoholi väga harva, kuid pidustuste ajal ikka. Mingit alkoholiprobleemi peres pole ja ma ei saa aru, miks tema neid piire nõnda katsetab ja kõike omal nahal proovima peab.
Usalduse kaotusest veel. Mõistan, et ta tahab käia sõprade pool ja nendega keda tunneme prekonniti oleme lubanud jääda ka ööseks. Praegu ma ütlesin,et kuhugi enam sedasi ei lähe ja sellele järgnes valuline reaktsioon jutuga, et ma rikun tema elu ära ja teen kõik asjad hullemaks ja üleüldse, tema jooksb siis hoopis kodust ära. Miks üks laps nii teeb ja mida peaksim ise tegema, kas siin oleks vajalik mingi teraapia või on teil anda häid nõuandeid.
vabandan, teksti sai viga, mitte mitu tundi ei olnud ta seal lumehanges vaid umbs pool tundi. Ning teema sai vist ka valesse alafoorumisse postitatud. Vabandan.
Püüate mõiste, et teismeline vajab sõpradega koosolemisi ja selle vanuse juurde käib ka tujukus ja trots, kuid mure tüdruku enesehävitusliku alkoholi tarvitamisest on väga suur. Olete teadlik, et üks oluline seos probleemi tekkimisel on ka teie keerulised suhted ja usaldamatus. See ongi ilmselt asja võti. Loengud alkoholi kahjulikkusest võivad olla kasulikud ja teie vanemlikud õpetussõnad samuti. Praegu võib siiski arvata, et küllap ta teab seda juba kõike ja mõjub vaid moraalilugemiseni ja seetõttu ei kuula ta seda enam, pigem eirab ja protestib ja seda muidugi meelega. See näitab veelkord, et asi pole ju teadmatuses (ainult sel juhul oleks selgitustöö põhjendatud), vaid ikka teie suhetes ja tema suhtumises endasse. Mis aga on teie vahel sellist, et ta ei võta teie muret tõsiselt ja et ta ei hooli ka endast? Kas on midagi, mille eest põgeneb, eirab mõnd teist probleemi, üritab toime tulla? Kellena ta end määratleb, milline on tema eneseteadlikkus ja kuidas tunneb end sõpradega? Kas selleks, et end hästi tunda, vajab ta joovet? Mis on see, millele ta viitab, kui räägib „elu ära rikkumisest“?
Kui teie suhe ei ole praegu usalduslik, siis ilmselt ei aitaks ka tema pinnimine nende küsimustega. Esmalt oleks vajalik, et saaksite oma suhet pingevabamaks ja ta saaks teiega ka rohkem endale olulistest asjadest rääkida. Praegu olete saanud teie rääkida, mida asjast arvate, kuid te ei tea, mis temas toimub. Kas ta saab vabalt rääkida teiega, kartmata hukkamõistu, kriitikat, moraalilugemist, karistusi? Kui ei, siis esimene võimalus asja muuta, ongi jälgida, kuidas olete seni reageerinud ja mida saate teha teisiti. Karistus ja loengud ei ole aidanud, seega pole seda mõtete jätkata.
Pereteraapia võib olla abiks ja peamiselt siis, kui see ei mõju tüdrukule teie järjekordse katsena teda süüdistada ja paika panna. Rääkige temaga, et soovite teda mõista ja kuulake ta tõsimeelselt ära (aktiivne kuulamine – ainult see, kuidas temast aru saate, mitte see, mida teie asjast arvate). Kui soovite rääkida seda, mida teie arvate, siis tehke seda mina-keeles (st vältida hinnanguid tema kohta ja arvamust, mida ta peaks tegema). Oleks siiras, aus ja avatud. Kui te tunnete, et olete mures ja nõutu, siis öelge seda. Kui olete tema peale pahane, et ta rikkus kokkuleppeid, siis seda saate öelda otse (olen pahane ja pettunud, et sa ei täitnud lubadust). Vahel võib hoopis aidata ootamatu pööre. Näiteks ütletegi talle, et loobute temale moraalilugemisest ja karistamisest ning usute, et tema ise teab, mis talle parem on. Et te peate lubamatuks alkoholi tarbimist, kuid te ei kavatse teda enam nö kontrollida. Et olete mures tema tervise pärast ja aitate teda, kui te teid vajab, kuid ei pea õigeks teda koduaresti panna, et ta neid ohtlikke asju ei teeks. Veel võite küsida, mida ta teilt ootab ja mis tema arvates teie suhetes teisiti võiks olla. Kõik see töötab hästi vaid siis, kui te siiralt huvitute ja võtete teda tõsiselt ja tema usub seda.
Niisiis, teie väärtused, eeskuju ja vajadused jõuavad temani siis, kui ta usub, et võtate teda tõsiselt, et hindate temas tema isiksust (teismelisele on enesehinnangu teema väga päevakorras), näete temas midagi erilist ja väärtuslikku, mitte vaid seda, mis on valesti. Muutused ei pruugi tulla kiiresti. Kõik eelöeldu ei tähenda kindlasti seda probleemi eiramist või tema suhtes kõrvaletõmbumist, pigem nii, et te ei keskenduks vaid alkoholiga seonduvasse, vaid tõepoolest suhetele ja tema enesetundele.
Vajadusel pöörduge pereteraapiasse ja selleks on vajalik asjaosaliste piisav motiveeritus.
