Tere! Minu probleem on mul olnud pea 5 aastat. (Alates 13 aastast, siis kui algab poistel muutumine ja kuni nüüdseni 18 aastaseni). Pole eelnevalt osanud (ega tahtnud) oma probleemist kellegile rääkida, kuna sellele on päris raske täielikku lahendust leida.
Olen alati tundnud seksuaaltõmmet meeste vastu. Noor olles võib-olla pole sel veel suurt vahet, aga vanemaks saades asjad muutuvad. Siis soovid ikkagi lõpuks kedagi enda kõrvale (kuigi suudan ka täiesti üksinda elada). Aga arvan, et kogu ülejäänud elu üksinda elada ei ole ka just kõige parem ja õigem.
Probleem seisneb selles, et mul ei ole naiste vastu seksuaaltõmmet, vaid meeste vastu. Aga meestega ma ei tahaks elusees elada, koos olla jne (ühesõnaga, ma olen iseendaga vastuolus; sisemine konflikt). Seega küsimus: Kas seksuaalset orientatsiooni on võimalik muuta? Kui ei, siis tõenäooliselt pean ülejäänud elu ikkagi üksinda elama, kuna naiste vastu seksuaalset tõmmet ei ole ja meestega pole soovi olla.
Kui oleks võimalus seksaalset orientatsiooni muuta, siis tahtejõudu oleks mul piisavalt, et seda teha. Ainuke asi, et puudu on kas saab seda muuta ja teadmistest, kuidas seda muuta. Või hoopis peaksin sellega leppima, kes ma tegelikult olen?
Kõige parem olukord inimese jaoks on see, kui ta teab, kes ta on ja aktsepteerib ennast sellisena, nagu ta on. Nii et selge vastus teie viimasele küsimusele, mida endaga edasi teha, on: saada endaga paremini tuttavaks, mõista oma vajadusi ja püüda olla võimalikult selge ka teiste jaoks, et teisedki teist paremini aru saaksid. Tahtejõud on kindlasti elus vajalik ja oluline, ent seksuaalset orientatsiooni siiski tahtejõu abil muuta ei ole võimalik.
Õnneks ei ela me enam eelmise sajandi seitsmekümnendates, mil seksuaalne orientatsioon, mis erines heteroseksuaalsest, tembeldati haiguseks, isegi raskeks vaimseks hälbeks. Seksuaalse orientatsiooni küsimusi on palju uuritud ja kõige üldisem järeldus on, et seksuaalse orientatsiooni valikut mõjutab osaliselt geneetika, osaliselt kasvukeskkond. Ka Eestis räägitakse teistsugususest, olgu selleks siis rassilised, usulised või seksuaalsed küsimused, aina sallivamalt, kuigi loomulikult on rohkesti ka selliseid inimesi, kelle toleratsus erineva vastu on väga väike.
Kahjuks ei julge paljud noored inimesed hirmu tõttu, et neid ei mõisteta, rääkida olulistest asjadest, sh seksuaalsest sättumusest. Ma ei arva, et seda peaks kogu ilmale kuulutama, ent lähiringis, sõprade ja vanematega võiks olla loomulik rääkida kõigest tähtsast. Lähisuhted ju seda tähendavadki, et julgetakse olla lähedal ja lasta teisi lähedale, et räägitakse kõige tähtsamatel teemadel, kartmata hukkamõistu või hülgamist. Tasub seista selle eest, et sellised suhted oleksid teie elus olemas.
Inimesed, kes iseenda mitteaktsepteerimise hirmus püüavad näida kellegi teisena, elavad suure pinge all ja neil on suurem kalduvus teistest eradumiseks ja depressiooniks.
Kõige lihtsam viis elamiseks on jääda iseendaks, ja lubada seda teistelegi. Selline endast ja teisest lugupidav viis ütleks kui: mina olen selline, palun võtke mind sellisena, nagu olen ja kui te ei suuda mind võtta sellisena, nagu ma olen, siis on see teie õigus ja valik. Nn teistmoodi olek teiste seas nõuab mõistagi suuremat julgust, kuid mitte keegi ei saa meeldida kõigile. Kui teie ümber on piisavalt mõistvaid inimesi ja olete iseendaga rahujalal, peaks see olema hea eeldus elada just sellist elu, mis teie olemuse ja eluvaadetega kõige paremini sobib.
See tähendab, et seksuaalset orientatsiooni ei saa muuta ja pigem võiksin leppida sellena, kes ma tegelikult olen ning leida endale lähedased (lähisuhted) kes mõistavad ja võtavad mind sellisena nagu olen? Aga kuidas mul on võimalik kunagi leida keegi enda kõrvale, kui ma olen täiesti teistsugune? Pealegi on mul tunne, et minusuguseid inimesi üldse pole ja ma pole kunagi enda sugustega koos olnud.
Alati, kui on probleem, on kasu pildi laiendamisest. Seksuaalne orientatsioon on ainult üks oluline osa teie isiksusest ja mitte kaugeltki ainus alus inimlikeks kontaktideks. Kui kohtuvad kaks teineteisele meeldivat inimest, ükskõik, mis soost ja ükskõik millise seksuaalse orientatsiooniga, siis klapp ja koosolemise soov tekib ikka ühistest teemadest-huvidest (kirjandus, sport, poliitika jne), ka sarnane taustsüsteem võib olla lähendav (kodu ja vanemad, senine elukäik, haridus jms), liita võivad sarnane maailmanägemine või tulevikuplaanid, samas võivad teise inimese hoopis teistsugune taustsüsteem ja huvid olla samuti väga paeluvad, ja esialgseks kokkuliitjaks saavad hoopis need.
Iga inimene ongi ainukordne, sedavõrd oleme kõik väga erinevad. Oluline on julgeda suhelda piisava aususe ja avatusega. Pole ehk vaja olla liialt ärev ses osas, et kas ja millal rääkida välja oma "saladus". See on üldisemaltki kehv olukord, kui inimesel on midagi hingel, mida välja öelda ei julge. Sellest võib saada tõsine inimestest eemaldumise põhjus. Kuid kindlasti ei peaks see olema teema, mida kõigiga arutada. Kui te oleksite hetero, kas kuulutasite oma sättumust igale uuele tuttavale? Vaevalt küll. Intiimsetest asjadest ju räägitaksegi vaid vähestele inimestele.
Arvan, et kindlasti peaksite valima momenti, millal oma orientatsioonist sõpradele ja vanematele rääkida, aga alustada võiks neist - nemad on ju kõige lähemal. Usalduslik jutuajamine võiks toimuda, kui vestluspartneril on piisavalt aega ja ka tahtmist kuulata. Tähtsatest asjadest ei räägita möödaminnes ja kiirustades. Seksuaalsus on igale inimesele tähtis teema, piisab, kui saate seda arutada nendega, keda usaldate.
Usun küll, et kui jätate seksuaalse sättumise kõrvale, on võimalik leida palju ennast ja teisi ühendavat. Iga inimene on väärtuslik ja väärikas olend, seda on hea meeles pidada. Seksuaalne orientatsioon ei lisa väärtust ega ammugi võta seda vähemaks. Kui te ise ei aseta ennast n-ö väljaspoole teisi, siis on rohkem lootust, et seda ei tee ka teised.
