Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: mure

ema
Külaline
Postitatud 03.11.2011 kell 16:31
Mul on 17 aastane poeg, keda ei huvita koolis käimine. Probleemid hakkasid tekkima pärast isa äkilist surma. Õppeedukus hakkas langema ja koolist pidevad puudumised tekkisid. Oleme käinud psühhiaatri juures ja ravimid võtnud, kuid muutusi ei ole toimunud. Algul läks suure õhinaga kutsekooli õppima ja oli vaimustuses. Nüüd on pidevalt popi päevad ja ei taha enam seal käia. Koolis on temaga ka õpetajad rääkinud, kuid tema on kindel, et ta ei käi seal enam edasi. Olen rääkinud noormehele, et tänapäeval töölesaamine põhiharidusega on väga raske. Kuid tema vastus on minule, et sellel aastal tema ei lähe enam kooli ja kui mina sunnin siis laseb end välja visata. Ma ei tea mida teha. Kas lasta koolist paberid välja võtta ja anda talle aega mõtlemiseks, kuidas elus edasi toimida.
Maarika Lember
Psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 04.11.2011 kell 14:33
Olete silmitsi suure murega – mis saab teie pojast tulevikus kui ta praegu kooli pooleli jätab. Tõepoolest, põhiharidusega ja ilma erioskusteta on tööd raske leida nii täna kui tulevikus. Samas järeldan teie kirjast, et enne isa surma oli pojal õpimotivatsioon olemas ning hinded korras.

Teismeiga on raske aeg, seda ennekõike noorele endale. Noor püüab maailmas, mis on täis tuhandeid võimalusi ning erinevaid nõudmisi, leida vastuseid küsimustele Kes mina olen? Mida mina tahan? Ning see ei ole sugugi kerge. Isa kaotamine on poja jaoks alati raske, eriti veel ajal, mil eneseotsingud on pooleli. Sellelt pinnalt on väga kerge tekkima lootusetuse tunne, käegalöömine, depressioon. Iga väiksemgi tagasilöök tekitab tunde, et ma ei ole midagi väärt, ma olen üleliigne, kõik on mõttetu. See on väga tõsine teema, sest selles vanuses on noored üsna altid tegema lõplikke, äärmuslikke otsuseid ning minema lausa oma elu kallale (väga-väga mõtlemapanev oli oktoobrikuises ajakirjas „Pere ja Kodu“ ühe ema artikkel oma 16 aastasest pojast, kes valis vabasurma).

Antidepressandid on sügava depressiooni puhul väga abistavad, kuid pikas plaanis on nad tõhusad ainult koos psühhoteraapiaga. Isa puudumisega võib aja jooksul küll ära harjuda, kuid sellest sündmusest alguse saanud enesekohased mõttemustrid on jäävad ning ilma teadliku sekkumiseta varjutavad kogu ülejäänud elu. Soovitan tungivalt leida hea spetsialist, kellega teie poeg on valmis oma elust ja mõtetest rääkima (Perekeskusel on kontakte psühholoogide-terapeutide kohta üle Eesti, võtke meiega julgelt ühendust!). Usun, et selle protsessi käigus on võimalik üles leida/taasatada ka kadunud õpimotivatsioon ning leida uued sihid oma ellu.

Teie ise saate poega enim toetada läbi kohalolu, märkamise, huvi tundmise ja kuulamise. Tundub, et praegusel hetkel ei ole ta ise suuteline realistlikult mõtlema, veel vähem kuulama mõistlikke selgitusi või keelde/käske. Ta vajab kuulamist ja mõistmist, aktsepteeritud olemise tunnet. See aitab tunnetel settida kuni tekib piisavalt ruumi mõtlemise ja tuleviku planeerimise jaoks. Mis on muutunud, et kool ei ole enam huvitav ja on pigem vastumeelne? Millised mõtted tal sellega seoses läbi pea käivad? Mida see tema jaoks tähendab? Millised tundeid see temas tekitab? Millised mõtted ja tunded on tal iseenda kohta? Kui teievahelistes vestlustes hakkavad tulema üksikud vastused neile küsimustele, siis esmatähtis on hoiduda lohutamisest, tema väidete ümberlükkamisest, selgitustest, isegi julgustamisest. Peegeldage talle tagasi, mida kuulete. Mida kuulete tema sõnade taga. See aitab ka tal endast paremini aru saada ning vähendab sisemisi pingeid. Ta tajub, et te tõesti kuulete teda ning mõistate teda. Nt.Poeg: „Kool on mõttetu“ Teie peegeldus võiks olla „Sa oled kaotanud igasuguse huvi kooli ja õppimise vastu“ Noogutus. „Mis selle asemele on tulnud?“ „Ei midagi. Tühjus on.“ „Su elus ei ole hetkel midagi huvitavat, ainult tühjus“ „Sa tunned isast suurt puudust?“ jne. Selline vestlus on teie jaoks emotsionaalselt kindlasti tohutult raske (aktsepteerida poja negatiivseid emotsioone ilma võimaluseta teda lohutada), kuid lõppkokkuvõttes on see poja jaoks ääretult abistav – ta saab oma tunded endast välja ning vähemalt ajutiselt sisemine pinge väheneb. Depressioon (juhul kui tegemist on selle seisundiga) võib olla väga pikaajaline ja kurnav ning spetsialisti abiga on sellest võimalik kindlasti välja tulla. Armastust ja mõistmist teile!
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!