Olen 14 aastase noormehe ema. Minu mure seisneb selles, et minu poeg on natuke ülekaalus, teda kiputakse norima ja alavääristama. Tema vöökoha tüsedus on olnud juba 7 eluaastast peale. Algklassides kiputi teda norima ja jäeti ühistegevustest kõrvale, aga tänu oma tugevusele suutis ta sellest välja tulla. Muidugi kaasnesid sellega öised voodimärgamised (senini teatud perioodide tagant). Oleme käinud perearsti ja saanud rohtusid. Koolis kippus eelmine aasta norima ja pilkama neid, kes olid temast kehakujult suuremad. Ühesõnaga kõik , mis talle on öeldud teeb ta teistele tagasi.Nüüd puberteediga on kehakaalu veel juurde tulnud. Sõpru tal paistab olevat, aga ühtegi lähedast küll mitte. Ise ta ütleb, et sõprust kui sellist ei ole olemas.Ta ise teab täpselt mida ta tegema peaks, aga nagu ta ise ütleb, et ta ei viitsi ja teda ei huvita. Mina aga kõrvalt näen, et talle läheb see korda. Olen püüdnud temaga sel teemal vestelda, mitte hurjutavalt vaid kui sõber, aga ta ütleb kohe, et teda ei huvita see mida räägin ja olgu ma üldse vait. Kodus meil rämpstoitu ei ole ega ole kunagi olnud. Teen lastele korraliku kodust toitu, aga kõik roheline jäetakse järgi. Mida ta ostab taskuraha eest ta mulle ei räägi. Olen nõutu ja ei oska teda aidata. Samas on masendav vaadata kuidas ta ise endale liiga teeb. Ta on masenduses ja otsibki lohutust toidust ja samas liigutada ei viitsi. Palun andeke nõu kuidas ma saaksin teda aidata.
Ette tänades murest murtud ema.
Te küsite, et kuidas saaksite oma 14 aastast poega aidata. Tahan sellele küsimusele vastata Rootsi pereterapeudi Jesper Juuli sõnadega. Juul ütleb oma raamatus „Puberteet“, et teismeeas vajavad meie lapsed ainult teadmist, et „maailmas on üks või kaks inimest, kes tõesti usuvad, et ma olen OK.“ Vanematena kipume me aga nägema oma lapse nõrkasid kohti ja loodame, et saame veel kuidagi siluda või kujundada last nii, et tal elus kergem oleks. Me teeme seda vanematena ju seetõttu, et hoolime ja armastame. Kahjuks õõnestab aga nõrkustele ja vigadele tähelepanu pööramine noore eneseaustust veelgi ja eneseaustus on väga oluline, et inimene saaks elus hästi hakkama. Pealegi on kõigil nõrkused, kuid see ei tähenda, et inimene elus hästi hakkama ei võiks saada. Seega ütlen, et muretsemise asemel tuleb hakata rõõmustama. Tean, et seda on lihtsam öelda, kui teha. Laps näeb meie silmadest, kas ta on meile mureks või rõõmuks. Kui laps kogeb oma vanematega koos olles, et tema olemasolu üle rõõmustatakse, siis toetab sellest tulenev baasturvalisust teda ka kõikides teistes suhetes tulevikus.
Teismelisena noor õpib end tundma ja rebib end oma vanematest lahti. Kogu see iseseisvumise protsess on päris raske ja meie vanematena ei saa seda raskust oma lastelt ära võtta. Noored peavad end ise elule võitlema ja ennast leidma. Vanemad saavad vaid toetada ja rõõmustada ning mis peamine USALDADA, et nende laps leiab ise oma tee ja annab igal hetkel selle parima, milleks ta just võimeline on.
Usun, et iga teismelise lapse vanem vajab ka ise tuge ja julgustust, kuna lapse lahtilaskmine tundub tavaliselt hirmutav. Hirmud panevad muretsema ja muretsemine ei aita last. Seega soovitan teil võimaluse korral leida näiteks hea psühholoog või veel parem pereterapeut, kellega oma hirmudest rääkida. Oma tunnete eest vastutame ju ise. Kirjutasite ka voodimärgamisest, mille puhul võib pere toetus ja head suhted peres olla suureks abiks. Seega võite pereterapeudi juurde minna esialgu üksi ja võib-olla hiljem ka koos pojaga.
Teisemelise lapsega suhte ehitamisel ja hoidmisel on suureks abiks Gordoni perekoolis õpitavad oskused: aktiivne kuulamine ja selge eneseväljendus. Aktiivne kuulamine on see, mis annab lapsele teada, et ta on oluline ja ta on OK just nii, nagu ta on. Selles vanuses on eriti oluline, et vanem oleks oma lapsega aus ning räägiks oma mõtetest ja elust siiralt, siis õpib laps vanemat austama ja see arendab ka empaatiavõimet. Soovitan Gordoni perekooli või lugeda Th. Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“. Ka mitmeid Jeper Juuli raamatuid on eesti keelde tõlgitud ja julgen neid kõiki soovitada ja selles vanuses lapse puhul eriti raamatut „Puberteet“.
Edu oma rõõmu leidmises ja lapse usaldamises! Ning kui vajate selles abi, siis teadke, et olete igati toetust väärt!
