Tere!
Ma olen 18. aastane tüdruk, kes lõpetab järgmine aasta keskkooli.
Pöördun teie poole, kuna mul on väga madal eneseusk ning enesehinnang. Näiteks muretsen ma väga tuleviku pärast. Nimelt on mul kooli lõpp lähedal ja ma ei tea, mida edasi teha. Ma ei taha minna kohe ülikolli, kuna tunnen, et ma olen täiesti väsinud koolist ja ma ei saaks hakkama. Samas kardan ma, et kui võtta aasta või mitu aastat vabaks ei viitsi ma kunagi ülikooli minna ja ma ei saa head tööd ega palka tulevikus. Üldjoontes ma arvan, et minust ei saagi kedagi ning pean tulevikus kitsikuses virelema.
Ma arvan, et mu eneseusk on ka seotud sõprade vähesusega, nimelt ei ole mul mitte ühtegi head sõpra, kellega saaks rääkida millal iganes. Koolis saan ma kõigiga enam-vähem läbi, kuid mul pole ühtegi tõelist sõpra. Tavaliselt kui grupis midagi räägitakse olen mina seal ainuke, kes ei ütle mitte ühtegi sõna.
Ma olen üsna depressiivne tüdruk ning ma kardan, et mul ei ole tulevikku ning ma jään terve elu üksikuks, ilma ühegi sõbrata. Kas oskate soovitada, mida ma peaksin tegema? Ma olen mõelnud ka psühholoogi juurde minemist, kuid ma kardan, et see läheb üsna kalliks.
Kooli lõpetamise aeg on seotud paljude ees ootavate muutustega, ja mõningane mure ning ärevus muutuste ees on loomulik. Iga muutus inimese elus tekitab pinget, muretsemine ja piisav hulk ärevust aitavad inimesel keerukates olukordades paremini toime tulla. Nii et teie murele saab vaadata ka nii, et olete vastutustundlik noor inimene, kes soovib oma eluga hästi toime tulla.
18-aastasena oleks aga liialt raske võtta vastutust kogu eelseisva elu perspektiivis. Nii mõnigi noor teab kohe gümnaasiumi lõpetades, mida ta edasi teha tahab, teine koolilõpetaja ei oska aga kuidagi õieti millegi kasuks otsustada. Mõlemal olukorral on omad plussid ja miinused. Keskkooli lõpul valitud eriala ei pruugi olla unistuste eriala ka kümne aasta pärast, teadmatuses vaevleja võib aga pärast eksirännakuid leida unistuste töö, mis igati rahuldab. Õnneks on elukestev õpe ka Eestis popp, nii et pole mingi probleem soovi korral ka küpses eas eriala vahetada. Te ei pea tegema nagu kõik teised, vaid nii, nagu teie ise soovite.
Seega on kõige mõistlikum säilitada rahu ja võtta endale aega otsustamiseks. Negatiivsete mõtete alahoidmine ja uppis tuleviku kujutlemine ei ole hea viis ses olukorras toimetulemiseks.
Mõistagi võite juba praegu kaaluda ka teisi variante peale ülikooli. Ehk hoopis pärast keskkooli tööle minna või võimalusel hoopis veidi mööda ilma ringi sõita ja töötada võõrsil? Pole mõtet tormata lihtsalt sellepärast, et teised teevad nii või et sotsiaalse keskkonna surve on selline. Arvan küll, et on OK võtta endale aasta või paar järelemõtlemiseks, et paremini aru saada, mis on see, mida te tõeliselt oma elult tahate. Võib ju olla, et te ei soovigi õppida ülikoolis, vaid omandada lihtsalt mõne eriala, mis rõõmu ja rahuldust pakub. Enda juurde jäämine tõstab kindlasti ka enesehinnangut. Samas on täiesti võimalik, et järgmise aasta kevadel teate juba palju paremini seda, mida edasi teha soovite.
Üksindus on tõsine teema, samuti depressioon. Mida mõtlete selle all, et olete „üsna depressiivne“? Tuleviku nägemine mustades värvides, samuti enda üksinda jätmine võivad olla selle haiguse tunnused, kuid depressiooni diagnoosib siiski vaid arst. Ehk oleks vajalik pidada nõu perearstiga? Saatekirja psühhiaatri juurde minekuks pole vaja, nii et kui te ei soovi perearstiga nõu pidada, saate ka otse pöörduda.
Mõned küsimused mõtisklemiseks: mida olete teinud selleks, et teil oleks sõpru? Mis konkreetsemalt takistab vestluses osalemast, kui olete koos teistega? Mis juhtub, kui püüate end ületada ja kaasa rääkida?
Suhted on ikka vastastikkused, mõnes mõttes isegi justkui peeglis. Suhete tekkele aitab kaasa, kui tunnete siirast huvi teiste mõtete ja tunnete vastu ning olete ka ise valmis ennast avama. Mõistagi võib see riskantne tunduda, ja mõnes mõttes me suheldes alati riskime, sest ei tea, kuidas teised meie mõtetele-käitumisele reageerivad. Vahel tõesti kogeme, et meid ei taheta, ei respekteerita, ei toetata – seda on kogenud kõik inimesed, kes suhetes on olnud. Kuid kindlasti on igal inimesel võimalus leida armastust, toetust, mõistmist, abi. Inimene pole loodud üksinda olema, ta vajab teist inimest. Kuid oma vajaduse eest saab seista ainult igaüks ise. Kui keegi on sõpradeta, siis teised selle inimese ümber kipuvad arvama, et „ta ongi selline üksik tüüp, tahabki eraldi olla, ta ei vaja sõpru“. Et teised meie soovidega saaksid arvestada – ja nad ei loe neid meie silmist – on vaja ise astuda esimene samm, sest teised ei tea, mida me vajame.
Nii et head katsetamist ja õppimist!
