Olen juba kooliajast peale olnud depressiivne, võtsin kõike südamesse ja muretsesin asjade pärast, mis olulised ei olnud. Nüüd olen juba 23 aastane ja tunnen, et vajan abi. Iga päev tunnen ärevust ja hirmu, vahel ka siis, kui kõik on hästi, mu süda klopib rinnus ja käed värisevad, teinekord läheb lausa süda pahaks, pean istuma ja rahunema. Nii on olnud juba pikalt, kuid nüüd peale ühte sündmust mu perekonnas on asi läinud eriti hulluks.
Minu oma tädi reetis mu nii valusal viisil, usaldasin 3 aastat tagasi talle ühe oma teo ja saladuse, tema kasutas seda nüüd aga minu vastu ja alandas mind nii nagu ma poleks unes ka ette kujutanud. Ta oli mulle kui sõbranna eest ja iial poleks ma temast seda oodanud. Nüüd on sellest kaks kuud möödas ja me pole tülist saadik suhelnud, ma tunnen, et vihkan teda. Mul on raske isegi uskuda, et võin tunda oma lihase tädi vastu nii. Tunnen, et ei taha enam elada, sest tänu temale olen tõeliselt õnnetu ja pettunud. Ta pole minult andestust palunud ega üritanud rääkida, kuigi ema kaudu olen kuulnud, et ta kahetseb.
Praegu tunnen, et ei suuda talle iial andestada, aga nii edasi ka elada ei taha.
Olen igasuguse nõu eest tänulik.
Inimesed on erinevad ja suhtuvad elusündmustesse erinevalt. Teie kirjeldate end kui tundlikku ja kaasaelavat inimest, mõlemad on väga sümpaatsed ja hinnatavad jooned inimeses. On ka raske vahet teha kui tundlik on liialt tundlik ja millised on väikesed mured, mille pärast ei maksa muretseda ja millised on suured, mille pärast maksab. Iga inimene annab sündmusele hinnangu ise, ei valu ega rõõmu, õnne ega õnnetuolemist ei saa mõõta, selle üle otsustab igaüks ise. Kui aga inimene tajub, et muretsemine teiste või ka iseenda pärast on nii ülemäärased, et hakkavad elu segama, siis on tõesti hea sellest vähemalt kellegagi rääkida.
Abi otsimine selles olukorras on väga arukas ja vastutustundlik tegevus. Inimeste psüühiline ressurss eluraskustega toimetulemisel on erinev. On levinud müüt, et tubli inimene ei satugi kriisi, või kui ka satub, siis ületab üksipäini. Eemalt võib nii paistagi. Tegelikult on tunne, et ma ei tule toime, üldinimlik: Põhjamaade statistika näitab, et 50-75% inimestel kaob keerukas olukorras võime eesmärgipäraselt tegutseda.
Igasugune kaotus, pettumus, ebaõnnestumine, reetmine toob kaasa raskeid tundeid: valu ja ahastust, ärevust edaspidise osas jmt. Teie kirjeldate, kuidas üks reetmine on teile väga raske olnud. Kindlasti on võimalik midagi ette võtta. Rasketest tunnetest pole kerge läbi minna, kuid sellest läbiminek tähendab kindlasti ka üldisemat edasiminekut, häid arenguid kogu edasises elus. Andestamine ja rahutegemine on nagu teekond, see võtab aega. Ehk oleks tõesti parem, kui saaksite juhtunut arutada spetsialistiga, ka perekeskuse nõustamislingi alt leiate asjatundjate kontakte.
Kindlasti ei tohi te ennast praeguses olukorras üksinda jätta. Vanemad, õde või vend, sõbranna, töökaaslane... kindlasti leiate kellegi, kes teid on nõus kuulama. Palun hoolitsege selle eest, et teil oleks usaldusisik. Võimalik ka, et saate kontakti võtta ja asja selgeks rääkida oma tädiga – see oleks parim. Kui see siiski ei ole võimalik, ehk saate juhtunust ja oma mõtetest rääkida lihtsalt kellegagi, keda usaldate. Rääkides ärevus reeglina väheneb: pole paremat ventiili painavate mõtete-tunnete jaoks, kui nende sõnastamine ja nende üle mõtlemine-arutlemine koos inimesega, kes teid tõeliselt mõistab.
