Mul on selline probleem, et olen oma poisiga juba üle nelja aasta koos olnud, aga selle aasta sügisest käin mina linnas ülikoolis ja tema käib tööl maal (seal kust mõlemad pärit oleme) u 100km Tallinnast. Tema ei taha linna tulla, öeldes et tal on seal väga hea töö, et praegusel ajal ei saaks ta linnas midagi nii tasuvat, ühesõnaga on ta täiesti sellele vastu, et hakkaksime Tallinnas koos elama. Heaküll, see polegi nii hull, oleme veel noored ja jõuame koos elada küll, et ega ma ei kiirustagi selle kokku kolimisega. Aga probleeme tekitab minu linnas koolis käimine siiski. Hoolimata sellest, et esimesel võimalusel kohe maale tagasi torman.. Ma ei ole ühekski nädalavahetuseks linna jäänud ja ma ei ole ka eriline pidutseja tüüp, aga Tema ei usalda mind ikkagi. Ma ise rikkusin ära meie vahelise usalduse, paar aastat tagasi. Juhtus see nii, et mingisuguse tüli käigus läksime lahku ja ta teatas, et ei taha minust enam midagi teada, loomulikult olin pettunud ja vihane ja sain hakkama lollusega. Läksime sõbrannadega välja ja olin koos ühe teise poisiga. Mitte, et ma oleksin temaga maganud vms..eiei, ma lihtsalt käisin korra tema juures, musitasime jne.. Aga seda ajal, kui ma oma kutist lahus olin. Saan aru küll, et kui lähed inimesest alles lahku, siis ei saa kohe teisele kaela langeda...
Igatahes leppisime me poisiga ära, kuna tema ei teadnud sellest väikesest kõrvale põikest midagi ja ma rumal ei tunnistanud midagi üles ka.. Hiljem sai ta aga teada... Ja meie suhted läksid käest ära.. Olime lahus mõnda aega, kuid lõpuks leppisime ära. Aga see "väike kõrvalepõige" segab meie suhteid siiamaani!! Ta ei suuda mind usaldada ja sellega ajab nii ennast kui mind hulluks. Vahel tuleb seekõik talle nagu meelde ja ta lihtsalt ei suuda minuga siis ilusti käituda. Ma saan sellest mingil määral isegi aru, aga vahel lähevad asjad päris hulluks. Ma ei tahaks teda kaotada lihtsalt selle pärast, et ta ei suuda mind usaldada, kuna sain kunagi ammu ühe lollusega hakkama. Olen üritanud ta usaldust tagasi võita, olnud üdini aus... aga see nagu ei ole üldse aidanud. Tean, et ilma usalduseta ei saagi mingit suhet olla, aga peaks ju olema mingi viis seda parandada...
Tunnete, et olete oma suhtega puntrasse jooksmas hoolimata kõigist pingutustest, mida teete. Te olete oma käitumist muutnud ja teinud otsuse, et tahate oma noormehega koos olla. Sellele vaatamata asjad ei laabu eriti. Teie noormees on haiget saanud ning ei suuda nüüd oma mõtete ja tunnetega toime tulla. Kindlasti ei ole see teie „süü“, et asjad on nii nagu on – nagu alati on siin mõlemal oma roll.
Elu seab meie ette tihti ebameeldivaid valikuid ja meie ülesanne on nendega toime tulla – võtmetähtsusega on siin oskus oma mõtteid suunata nii, et nad meie arengut soodustavad, mitte ei takista. Partnerluse puhul on oluline, et mõlemad pooled üksteist toetavad, seda ennekõike läbi hooliva käitumise ning rasketest asjadest rääkimise. Teie suhte positiivse arengu nimel on oluline, et te omavahel avatult nendest asjadest räägiksite (kuidas teie mõtlete, kuidas suhtesse panustate, kuidas teie partner olukorda näeb, millised mõtted/pildid tal peas jooksevad, mida ta usub ja arvab, mis seda soodustab jne.). Koos saate mõelda, kas on võimalik kummalgi midagi teha, et teisel kergem oleks. Sellised avatud vestlused on väga olulised läheduse kasvatamisel. Abi võib olla ka paarinõustaja kaasamisest, kes aitab olulisi teemasid esile tuua ning hoida vestluse rahulikku õhustikku.
Teie võimuses ei ole otseselt suunata teise inimese mõtteid ja käitumist, see on tema valik – kas usaldada teid või mitte. Kui vestlused ei aita ning noormees teiega ikka aeg-ajalt ebameeldivalt käitub, siis on juba teie valik, kas aktsepteerida seda või mitte. Inetud ütlemised ja teod räägivad austuse puudumisest ning ilma vastastikuse austuseta on õnnelikku kooselu pea võimatu üles ehitada.
