Tere! Olen äsja täiskasvanute ikka jõudnud neiu, kes tunneb, et ta lihtsalt ei jõua enam elada.
Pöördun Teie poole, kuna ei suuda enam ise oma muredele ja probleemidele lahendusi leida, need aga kasvavad ülepea ja tekitavad masendust.
Kõik sai alguse siis, kui juba väga pikka aega tagasi läksin poisist lahku. Ma ei oska sellest üle saada ning elust uuesti rõõmu tunda. Kuidas lasta inimesest lahti ning saada südamevalust üle?
Teiseks mureks on see, et ma ei suuda inimesi usaldada. Mul on vaja teada kõike nende kohta, nende sõprade ning nende tegemistest, alles siis saan natukene juba usaldada. See on väga halb omadus, kuna mul ei ole ju mingit õigust sorada inimeste eraeludes.
Kõige hullem on see, et ma ei suuda usaldada isegi oma kõige lähedamaid sõpru, keda ma läbi ja lõhki tean. Alati on mingi kartus, et äkki on mu mure liiga tobe või räägitakse edasi. Kuigi mõistusega ma tean, et seda ei juhtu. Kuidas saada üle oma hirmudest ja inimesi ilma eelarvamusteta usaldada?
Kolmandaks ja kõige hullemaks probleemiks pean seda, et olen hakanud juba iseennast kartma. Aastatega olen muutunud sisemiselt väga nõrgaks ja lausa tükkideks. Ma olen väga emotsionaalne ning lasen ennast palju ära kasutada. Tihti peale aga teevad kõik pisemadki asjad mulle väga palju haiget ja see võib mind endast välja ajada. Kui ma endast väljas olen, siis tihtipeale hakkan mõtlema sellele, kuidas oleks parem kui mind ei oleks. Ma ei taha lihtsalt enam elada. Ma tunnen, et mind ei väärtustada piisavalt ning ma pole piisavalt hea teiste jaoks ja see muserdab mind. Kuidas ma saaksin hakata kõigepealt väärtusama iseennast ja samuti uskuma ennast? Ning seejärel sõpru? Ja kuidas saada lahti kurjadest mõtetest, mis mõlguvad meeles, kui olen meeleheitel?
Lugedes Teie kirjeldust iseenda kohta jääb tunne, et suurim mure on endaga läbisaamine. Kui inimesel ei ole iseendaga enam hea olla tuleb tõepoolest abi otsida.
Teie kirjelduste põhjal võin öelda, et kindlasti peate pöörduma psühholoogi poole. Põhjus selleks on lihtne, kirjeldatud sümptomid viitavad depressioonile.
Mis on depressioon ja mis sellele viitab? Depressioon on meeleoluhäire, millega kaasneb kurvameelsus ja negatiivsed mõtted iseenda kohta. Just mõtted on need, mis mõjutavad teid kõige enam. Teie kirjast loen välja, et teie enesetunnet mõjutavad väga paljus järgmised mõtted- mind ei väärtustata piisavalt, ma ei ole piisavalt hea teiste jaoks. Sellised mõtted ei teki õhust. Nende juured võivad olla väga sügaval ja väga pika ajalooga. Kõige sagedamini saavad seda tüüpi mõtted alguse lapsepõlvest ja kodust. Enamasti põjustab seda lapsevanemate suhtumine lapsesse nt. peres laste omavaheline võrdlemine, pidev rahulolematus lapse suhtes, ülikõrged nõudmised lapsele, lahutuse või leina kogemus jne. Põhjuseid on palju ja kui eelpool kirjeldatud olukorrad on meid elus pikka aega saatnud on lõpptulemuseks depressioon täiskasvanueas.
Teie poolt kirjeldatud noormehest lahkuminek on enamasti depressiooni käivitaja ehk siis vanade kogemuste elluärataja.
Usalduskriis ja hirmud võivas samuti depressiooniga kaasas käia.
Kokkuvõttes võin öelda, et olete õigel teel. Alustada tuleb iseendaga sõbraks saamisest ja sealt edasi leiate juba tee sõprade juurde. Iseenda leidmine on üks keerulisemaid asju inimese elus, sellepärast tuleb pöörduda psühholoogi juurde, kes saab olla Teile teejuhiks.
Lugesin Teie postitusi ja leidsin neiu kirjeldatud storys endale tuttavaid iseloomulikke käitumise ja mõtlemise jooni. Noorena on väga raske kui üksteisele järgnevad pidevalt negatiivsed sündmused ja tagasilöögid. Tean seda omast kogemusest kui minu unistus elada maal ja tegeleda põllumajandusega tuhandeks killuks purunes. Siis kui minu ammune armastus, minust 12 aastat vanem mees lihtsalt lihtlabaseks joodikuks ja vargaks muutus. Sellele järgnes armumine poissi, kes otsustas sebida võõraste tüdrukutega ja minust üldse välja ei teinud. Minus tekkisid tugevad usaldamatuse tunded iseenda, teiste, ja üldse laiemas plaanis riigi ja poliitika suhtes. Ma muutusin väga skeptiliseks sest minu sees oli palju lahendamata probleeme, millega ma pidin tegelema, lisaks veel vanemate arvamustega arvestamine kes tahtsid et kõik oleks kogu aeg jube hästi. Ma tundsin et pole valmis enam uueks tagasilöögiks ja võtsin aja maha et enda jaoks asjad läbi mõelda. Mind tabas unehäire, õnneks lühikest aega aga minu jaoks olid sellel kriisi mõõtmed. Pärast seda alles tajusin kui vähe ma ennast usaldan ja sõltun pidevalt teistest - eriti ema hoolitsusest. Võtsin veelgi aja maha et iseendaga lähedasemaks saada, ennast tundma õppida. Kuna mul on üsna võimukas ja riiakas isa ei lasknud ta mul sugugi rahus elada vaid pidi pidevalt manipuleerima. See viis mind masendusse ja ma hakkasin mõtlema surmast, miks ma pean üldse elama ja võibolla oleks parem kui ma ei elaks. Läks veel veidi aega mööda ja ma tundsin et olen nüüd täiesti põhjas, hea et midagi halba ei juhtunud. Sellest hetkest taipasin et kas elan või suren. Otsustasin elada sest ei tahtnud muuta õnnetuks oma vanemaid ja arvasin et nii pole õige teha (surra vägivaldselt). Vajasin eneseabi, parimad selleks olid eneseabiraamatud. Lugesin ja tegelesin endaga. minu enesehinnang oli täielik null. Võtsin järgmisi ja järgmisi raamatuid. mind tabasid ka sellised närvilisuse ja hirmu hood. Tahtsin minna tööle kuid tundsin sisemiselt et olen ikka väga nõrk ja õelas seltskonnas võin murduda. Pealegi oli minu kodust tööle minna vähemalt 12 km ja palgad suhteliselt väikesed (hea kui saad miinimum palgaga koha). Natuke kosunud läksin tööle kodust natuke kaugemale kus oli parem palk, hea elu, olen saanud sõbrad eluks ajaks ja ka raha kõrvale säästa. Astusin ülikooli pärast sellest töökohast lahkumist ja arendasin ennast pidevalt sisemiselt edasi. Teen seda igapäevaselt, nüüdseks juba 10 aastat. Olen iseendaga nüüdseks parim sõber. Tegelen enda energeetilise puhastamise ja joogaga, suhtlen inglitega ja meeleldi arutlen maailmaasju inimestega kes näevad natuke rohkem kui palja silmaga. mind huvitavad universumi seadused ja reeglid. Arvan, et olen rikkam ühe raske ja pingelise kogemuse üle kuidas negatiivsed sündmused jõuavad sinuni kui sa sellele pidevalt mõtled ja oma ellu kutsud just nagu positiivsedki. Tasub olla positiivne. Tagasi vaadates võin veel öelda et olin ja olen ka praegu väga tundlik inimene, andsin endast palju teistele unustades ära sootuks iseenda vajadused ning need hoopis alla surunud kaugustesse, et nad mind ei sega. aga kõik see mis tuleb pinnale vajab tegelemist siin ja praegu ja julgege ennast tundma õppida. minult oli kerge energiat varastada ja elasin tugevalt kaasa teiste muredele. Lisaks oli minu sees lahendamata 2 suurt probleemi. Armastuse ja suhte katkestamine mõlemasse mehesse. Nüüd olen saanud aru et armastust pole vaja keelata kuid suhete katkestamised tuleb mõelda endale aktsepteeritavaks nii et hinge saabuks rahu. Täna ma naudin iseenda seltskonda, olen positiivse mõttelaadiga, rõõmsameelne, positiivne ja tõmban endale ligi positiivseid ning unistatud sündmusi. mediteerin ja võimlen. Õnneks toimus see kõik pull minuga noorena et saan nüüd nautida seda kes ma olen ja elada oma elu täiel rinnal. Edu endaga tegelemisel!!!
