Tere. Mina sooviksin teilt kui psühholoogilt informatsiooni saada. Ma sooviksin teada, mis võib seda tänapäevast trendi põhjustada? Seda, et kõik ja kõikjal ja kõige puhul kallistavad? Kas see on läheduse otsimine?
Kas te oskate öelda, missugusest perekonnast üldjuhul sellised lapsed tulevad? Kas avatud ja rõõmsatest, et on hea suhtlemisvõime teise endasugustega või just kinnistest, kus kallistusi ei leita ning siis pöördutakse sõprade, tuttavate poole?
Ja see ka, et mida üks psühholoog arvab sellisest trendist? Kas see on välja kasvanud sellest vabameelsest ühiskonnast, kus kallistamine pole enam sugugi nii intiimne est?
Avaldage arvamust veel
Jään vastust ootama. Uurin seda teemat, seepärast oluline ka psühholoogi arvamus.
Ütled, et kallistamine on tänapäevane trend. Nii see tundubki olevat. Vähemalt mulle tundub, et Eestis on kallisatmine viimase kümne aasta jooksul aina süvenenud
Põhjuseid on ilmselt mitmeid. Peamine on ehk kallistamiskombe levik ja inimeste suurem avatus. Olen pigem seda meelt, et kallistajad tulevad peredest, kus ollakse lähedased ja harjutud oma tundeid välja näitama. Lapsed, kes pole piisavalt kallistusi ja lähedust kogenud ning kelle peredes tunnetest ei räägita, kipuvad täiskasvanuna olema kinnised. Neile võib kallistamine olla üsna ebameeldiv ja tülikas. Seetõttu tasub alati jälgida teise inimese kehakeelt ja mitte kallistusi peale suruda, kui inimene seda ei taha või ennast mugavalt ei tunne. Igaühe kallistamine viib muidugi ka selle esti devalveerumiseni ning pole enam siiras. Ka sellest on ju kahju! Seetõttu tasuks kallistamisega olla ikka mõõdukas
to öö
Ma arvan et nii see peaksi olema, näiteks Inglismaal ja Prantsusmaal on juba ammusest ajast selline komme ja ma arvan, et see on päris armas. Eestlastele on see imelik, sest me oleme palju kinnisem rahvas ja meil võtab aega selliste kommete vastu võtmine. Kunagi tundus mulle endalegi see imelik, nüüd aga arvan et see on siiras ja sõbralik tervitus sõpradele ja tuttavatele
Olen noor inimene ja minu jaoks on see normaalne, et kui ma kohtun oma sõbrannadega või tuttavatega, keda pole ammu näinud, siis me kallistame. Ka siis, kui soovitakse palju õnne või häid jõule vms. Kallistamine näitab hoolimist.
Minu 80-aastane vanaema aga ütleb, et tema jaoks on väga võõrastav näha inimesi kallistamas. Et see pole Eesti komme. Ta räägib, et oma noorusajast ei mäleta ta isegi seda, et lapsed oma vanemaid kallistaksid. Ja tema jaoks muide on mittekallistamine viisakuse märk.
Siit võiks järeldada, et tõesti, tänapäeva noored eestlased on vabamad, sest meile on ju kogu maailm lahti. Vanasti olid omad kombed ja inimesed olid väga konservatiivsed.
