Ta oli tubli tüdruk...unistas tantsimisest,meeldis koduloomade eest hoolitseda,oli hea õde.Kooli minnes lootis leida häid sõpru.Paraku sai aastatega tast klassikaaslaste peksukott-küll ei olnud tal piisavalt uhked riided,nimi oli veider...Sellest hoolimata õppis ta hästi-unistas kooli lõpetamisest ja lemmik eriala õppimisest.peale minu ja kooli sekkumist norijad mõneks ajaks taltusid,kuid alustasid mõne aja pärast taas ja varjatumalt.Karistamattuse tunne muutis neid aina ülbemaks.Peale ühe klassikaaslase minekut teise kooli ta muutus avatumaks ja rõõmsamaks.Ta lõpetas kooli neljade-viitega,viis dokumendid eriala õppimiseks teise kooli-sinna võeti ta heade hinnete tõttu koheselt vastu,ta kohtus oma poisiga,Käisime kogu perega Saaremaal suvepuhkust veetmas...Ta nii lootis ,et see on rahuliku elu algus,sest mulle lubati,et põhilised norijad lähevad teise ametikooli...kuid1.september purustas kõik-kiusajad olid samas koolis ja sama erialagi õppimas...Miks?? oli see vaid juhus-mina seda ei usu.Selle vapra jatubli tüdruku unistused löödi julmalt kildudeks.Kuigi ta otsustas vahetada kooli ja uuesti alustada -tema kannatustekarikas oli täis..eelmisel päeval küpsetasime koos okolaadikoogi ja rääkisime tulevikust-kõik oli nii hästi-järgmisel päeval võttis ta endalt elu...MIKS?
Kohutavalt raske on lugeda Teie tütrega toimunust. Tõtt öelda ei teagi, mis võiks emale veel raskem olla, kui lapse kannatused ja nii traagiline lõpp. Raske, pea võimatu on ka millegagi lohutust pakkuda. Küllap otsite veel kaua seletusi, püüate mõtetes aega tagasi kerida, et leida, kuidas nii läks ja sügav kahetsus, et ta ei näinud teisi lahendusi. Saan aru, et püüdsite igati teda toetada ja mõista tema raskeid üleelamisi ja uskusite temaga koos, et kiusamised ja alandused saavad nüüd läbi. Teil mõlemal oli ju põhjust nii loota. Ka tema jaoks paistis tulevik rõõmsana ja näis, et möödunust saab vaid üks halb mälestus. Kuid nii see siiski ei läinud. Lootused uue kooliga seoses olid pääsemine, mida ta üle kõige vajas ja nende purunemine sedavõrd raske taluda, et ta ei näinud enda jaoks enam valikuid. Tõdete ka ise, et kannatustekarikas sai täis, enam ei mahtunud sinna valu, jaks sai otsa, lootust enam polnud.
Võimalik, et ta püüdis oma kannatuste suurust ka varjata, et mitte lähedastele muret teha, kogu pere ju lootis, et nüüd läheb teisiti.
Mul on väga kahju ja kurb, kui mõtlen, mida selline kaotus Teile ja kogu perele, tema noormehele ja teistele, kes temast hoolisid, tähendab. Hoidke alles enda jaoks kõik hea, mäletage teda ikka kui kallist tütart, kellel olid omad unistused ja kes ei muutunud samasuguseks nagu kiusajad, püüdis raskustega toime tulla ja pikk aega seda suutiski. Kuid ometi oli ka tema jaoks kuskil piir...
Hoidke ka nüüd ja just nüüd kokku lähedaste inimestega, perega, jagage oma tundeid, oma valu, viha ja kurbust, meenutage koos ja mäletage ka kõike head.
Kui tunnete, et vajate ka vahetut nõu ja abi, võite kirjutada
mari-liis@sinamina
Kui lisate oma elukoha (kasvõi ainult piirkonna), saan aidata leida nõustajat, kellega vajadusel kohtuda ja kes suudaks raskel ajal ehk abiks olla.
Lugupidamisega
Mari-Liis Tikerperi
ma tean mida su tütar läbi elas.olin ise ka pöhikoolis samas olukorras, mind noriti koguaeg..ei olnud uhkeid riideid seljas..öppimine oli ka kehva, polnud klassi priimus..ja ma isegi ei tea veel mis viga oli, nimi jäi ka pidevalt ette...mötlesin tihti et ei taha enam elada, aga endale kätt külge panna ei julgenud..kodus ma sellest rääkida ei julgenud, kasuisa ütles alati, et mis sa kaebad, kui kellegi kohta midagi ütlesin..tädiga oli nii et nii kui ta nime ütlesin, nähvas kohe mis tahad, nu katsu siis sellisega rääkida..ainuke kellega sain rääkida oli mu parim söbranna, tema tegi igasugused sellised mötted mul maha, mis olid seotud enesetapuga..julgustas pidevalt, köige naljakam oli asja juures see et tema oli minus palju noorem..
koolis suhtlesin koristajatega ja nemad toetasid mind, ütlesid et kunagi need kiusajad veel kadestavad mind..aga mul keerlesid ikkagi sellised mötted pidevalt peas, ootasin millal kool läbi saab ja meelega uue kooli valisin hästi kaugele, kuhu mu eelmisest koolist önneks ei läinud keegi öppima, enamused läksid kuskile mujale vöi jäid keskkooli edasi...mönitamine tuli ka öpetajate suhtes, ma olin küllaltki raske peaga ja kui midagi oli vaja selgeks saada siis pidin praktiliselt köik pähe öppima..
uues koolis oli ka hirm et hakatakse uuesti norima, ja see hirm on mul siiani sees..praegu kahe armsa lapse ema ja loodan südamest et neil ei saa osaks selline elu mis mul oli, lapsed vöivad kohati ikka nii öelad olla..ja koolikiusamisega vöiks veel rohkem tegeleda, nii paljusid kiusatakse, nii paljud vötavad sellepärast endalt elu, vähesed saavad abi, paljud ei julge seda küsidagi, kartes olukorda hullemaks teha..
ma arvan et sinu tütar kogus köik sama moodi endasse, ta vöibolla ei rääkinud sulle köigest, mida tundis vöi kuidas teda tegelikult kiusati ja valis kergema tee et nendest piinadest pääseda..nii kurb ja nii kohutavalt kahju on, oma last ikka köige raskem kaotada...südamlik kaastunne sulle ja nõustaja saab sind selles suhtes kindlasti aidata, ta ei saa anda tagasi sulle köige kallimat, ta saab aidata sul edasi elada..
Kuidas see võimalik on? Kui mina põhikoolis käisin (lõpetasin selle 16 aastaselt), sellest on möödas nüüd 11aastat, ei olnud sellist asja. Eks vahest ikka noriti neid kellel prillid, või kellel juuksed mustad olid, aga ei midagi hullu.
Tänapäeva lapsed on kohutavad, ma ei saa aru, milleks selline asi üldse vajalik on, et teist taga kiusata?
Kurb.. ma ei oskagi muud öelda, kui et lihtsalt kurb..
Vanemad võiksid oma lastele õpetada teiste vastu viisakas olemist!
ja nõustaja saab sind selles suhtes kindlasti aidata, ta ei saa anda tagasi sulle köige kallimat, ta saab aidata sul edasi elada..