Mure on noore 16a. tüdruku pärast, kes mängib oma tulevikuga. Nimelt on ta mitmeid kordi kodust ära jooksnud. Vanemate jutt õigest elust ja väärtushinnangutest ei aita. Sõpradeks on valdavalt poisid. Tihti ollakse öösel poiste juures. Alles hiljaaegu võttis ka dokumendid keskkoolist välja, kuna peod ja lõbutsemine on esmatähtis. Suitsetamine ja alkohol on ka üsna igapäevased asjad. Hirmuga mõtlen, et ta on pruukinud hullemat kraami.
Kas sellist last on võimalik kuidagi tuua tagasi reaalsesse maailma? Või peabki leppima sellega, et 16 aastane otsustas valida tee, mis kurnab nii vanemaid kui ka teda ennast hilisemas elus?
Ehk ei ole asi nii hull - põeb ära ja hakkab jälle koolis käima(Vast siis õhtukas) ja pöördub tagasi reaalsusesse.
Endal oli ka nooremana selline periood, kus ei hoolinud väga muust, kui pidudest ja sõpradest, kuid nüüd on möödas see aeg ja õpin koolis korralikult ning üleüldse korralik.
Probleem on kahtlemata komplitseeritud ja lihtsaid lahendusi pole. Käsud-keelud ja karistused, samuti moraali lugemine ei toimiks. Leppida või loobuda püüdmast pole ka lahendus.
Mida üldse teha annaks? Ehk on tütarlapsel keegi lähedane täiskasvanu, keda ta aktsepteerib ja kuulda võtab, kellega tal on olnud hea kontakt? Sellisest inimesest võiks olla kasu, et jõuda tütarlapses toimuvale lähemale. Tähtis on saada ta rääkima ja end avama, mis paneb teda kodunt eemalduma ja loobuma ka koolist. Teismelistele on ju omane protestida vanemate vastu, püüda vastanduda, pidada kooli mõttetuks ja otsida põnevust ja oma identiteeti. Pole ju erand, et püütakse samastuda kellegagi, otsitakse ideaale, mõttekaaslasi ja ka põgenetakse nende probleemide eest, mis on tekkinud nn reaalelus.
Peamine nüüd, mil eemaldumine kodunt on juba toimunud, oleks anda neiule teada, et temast hoolitakse ja oodatakse koju. Oluline on hoida kontakti ja pakkuda võimalusi ka teisteks valikuteks. Kuigi see on keeruline, on siiski vajalik vältida näägutamist, kamandamist, süüdistamist, mistahes moel halvustamist ja kindlasti karistamist vaid siis on võimalik temaga luua kontakt avatud vestlusteks. Ta peab uskuma, et temast hoolitakse ja soovitakse head. Vanemad ja teised lähedased ei pea aktsepteerima tema eluviisi ja käitumisi, küll aga teda ennast sellisena nagu ta on.
Sellise mure puhul on üsna raske midagi väga konkreetselt välja pakkuda, proovisin edastada üldist suhtumist sellise olukorra jaoks. Konkreetselt saab sekkuda siis, kui neiule on tekkinud usaldussuhe kellegagi ja ta laseb end aidata.
Kannatlikku meelt ja jätkuvad hoolimist.
mul on poeg 18a. ja probleem sarnane.kooli ei saanud,teatud põhjustel,on töötuna arvel ja vaba aega liiga palju.päevad läbi ainlt sõprsdega ja ka ööse´l ei taha kodus olle,sest keelasime tal öö läbi arvutis olemise ära.ta on vaikne ,ei räägi eriti ja raske on temaga jutule saada.korraldusi kodus ei täida ja ütleb,et temal ükskõik.ei tea mida teha.
Arusaadavalt olete mures ja püüate poega mõjutada, soovite talle parimat. kirjast selgub, et pojal polegi praegu selget sihti, ta on kaotanud huvi, võib-olla ka lootuse, et tegeleda millegagi, mis talle endale midagi pakub. Ma mõtlen eneseteostuse mõtted. Võimalik ja selles vanuses ka loomulik, et sõpradel ongi kõige olulisem roll tema jaoks ja seda ka interneti vahendiusel. Kirjutatate, et ta on pigem vaikne, vähese jutuga, seega võib olla arvuti, sh suhtlemine seeläbi tema jaoks peamine viis maailmaga suhelda.
Vanemate osa on ikka ja jälle peamiselt püüda mõista ja mitte avaldada survet. Tal ongi praegu raske - vaja leida ena jaoks eesmärk, olla keegi, eristuda teistest, saavutada midagi, mis on tema silmis väärtuslik ja saada tunnustust. Seda tal aga praegu pole. Pakkuge talle seda, mida saate, püüdke temaga koos arutleda, mis on tema jaoks tähtis, tunnustage tema püüdlusi ja aktsepteerige teda sellise vaikse noormehena, nagu ta on. Nagu eelmiseski kirjas juba öeldud, siis keelamised ja karistamised ei anna soovitud tulemusi, mõjuvad vaid lühiajaliselt ja pingestavad suhteid, viivad kaugenemisele ja usalduse kaotusele. Lõpuks probleemid kanduvad mujale. Kui näete pojas toimuvat, mille pärast muretsete, siis väljendage oma muret ja selgitage seda. Muutused ja valikud saab teha ikka vaid tema ise.
Soovin Teile kontakti hoidmist pojaga ja teineteisemõistmist.
Ja meil siin mure vaid 12 aastase neiuga.Kui siin lugeda siis peaks kõik see jubedus pihta hakkama hiljem kuid meid siis õnnistatud juba varakult selliste probleemidega.Kodust ei ole ta küll veel ära jooksnud.Õnneks.Kool on mõtetu,õppimine mõtetu ja vanemad veel mõtetumad.Kui keelame siis vastus teen nii nagu tahan.Ta on mulle ehk siis oma emale ka kallale tulnud kuigi olen rase ja ka 2a vennake kes alati kõike peab pealt vaatama.Sain ta käest ikka nii,et oli jalaga kõhtu ja tooliga peksmist.Oh jube oli.Ei salgagi , et lõin teda ka vastu kuid lõpuks olin mina sinikaid täis sest ma sakutasin vaid juustest.Kuna lastekaitse ei hellita.Kuid kuhu peaksid pöörduma need vanemad kes ise laste käest nahutada saavad.Ja kuna ta teab,et mul on selg haige 2x opereeritud siis ma eriti palju ei saa vastu talle kah.Kuna ta teab kuhu tuleb lüüja , et minust jagu saada.Aga sel korral valis siis rohkem veel sündimata lapse peksmise ja kui üritasin magamis tuppa peituda tuli loomulikult järgi.
Kõige suurem probleem on veel ka see,et suur tahtmine on aina oma sõbrannasid meile koju tassida ja neid siis ka öösiti siin võõrustada.Kuid alati ei sobi meile tema valitud kuupäev ja siis on sõda oi kui suur.Ja siis keelab tütar ka meil oma sõpru külla kutsuda.Nii,et ei saagi enam aru kes on vanemad ja kes on laps.Kui mina oma suu lahti teen ütleb , et sina ole üldse vait kui mina isaga räägin.No kuidas nii saab.Kuid kui midagi vaja on siis tuleb jälle , et emme kuule.No kaua ma jaksan vaid anda kui ta minuga nii käitub.
Ei oska kuskile abi saamiseks pöörduda ka.Siiski oma laps ju....
Oleme küll elukaaslasega arutanud,et kas psüholoogi abi oleks abiks või mitte.Ei tahaks ju sellise asjaga mööda kah panna,et pöörduda valesse kohta.Oh nõutuks võtab....
