Mu ema ja isa ei lase mind välja ega arvutisse kuna nad arvavad et ma ei õpi enam! Lihtsalt saage aru, mu pea ei võta kõike ju, ma võin õppida ja teha kõike, aga paratamatult tuleb ikka paar kahte ju..
Ma ei tea mismoodi selgeks teha vanematele et ma ei suuda kõike korraga selgeks teha! Mismoodi ma peaksin nendega rääkima et nad mind välja laseks? Ja aru saaks, et ma õpin?
mul on enam-vähem sama probleem. ma saan aru, et õppimine on vajalik hea hariduse ja töökoha jaoks ja et kuna ma seitsmendas käin, on see eriti vajalik.
ma tahaks ka oma vanematele selgeks teha, et ma vajan suhtlemist teiste inimestega-ehk õues olemist sõpradega ja et ma ju tegelikult õpin! lihtsalt töösse tulevad küsimused, mida pole õpitudki. kogu klass protestib vastu. õpetajad on karmid ja seega ei olegi mul näiteks bioloogias, eesti keeles, kirjanduses, ajaloos ja matemaatikas hinded just väga kiita.
kuid millised nad ise minu vanuses olid?!
Jah, ikka on nii, et vanemad muretsevad laste tuleviku pärast ja soovivad näha neid pingutamas ning ootavad häid tulemusi. Enamasti nad arvavad, et ikka võib ju veel paremini ja ning sageli oma mure väljendamiseks suurendavad nõudlikkust, piiravad meelelahutusi ja seavad sisse kontollimeetodid. Neil on ju siiras usk, et see aitab. Vahel ehk nii ongi, vahel aga on mõju vastupidine.
Mida, siis teha, kui soovid, et vanemad Sind rohkem mõistaksid. Miks ka mitte väljenda esialgu seda, kuidas Sa arvud saad, mille pärast vanemad muretsevad (ma saan aru, et soovite mulle parimat ja loodate, et kui ma välja ei lähe, siis õpin paremini) ning seejärel väljenda, kuidas end tunned ja kuidas Sinu jaoks asjad on (mul on väga raske ainult õppimisele keskenduda, vajan ka teisi tegevusi, sõbradega kokkusaamisi). Püüa luua selgust ja saada vanemaid arutlema, palun ka neil selgitada, mis neid veenaks, et õpid ja pingutad piisavalt. Proovi taolteda ausat ja siirast suhet, väljendagi seda nagu oma kirjaski, et püüad väga, kuid mõned ained on minu jaoks väga rasked.
Vahel aitab koos arutlemisest, millest abi vajad, et õppimine nii vaevarikas poleks, ehk saavad koguni vanemad aidata.
Peamine on, et vanemad oleks kursis, mitte teadmatuses. Kui nad saavad piisavalt tagasisidet, kuidas Sul läheb, kuivõrd ise vastutust võtad, siis on vanematel vähem põhjust muretseda ja piirata. Veel võiks proovida kokkuleppeid või lihtsalt anda vanematel teada, kui palju kavatsed päevas õppimisele pühenduda ja kui tihti vajad võimalust end välja lülitada, et jälle energiat koguda, samuti millal, kui kaua kavatsed sõpradega aega veeta jne.
Usalduslikke suhteid ja vastastikku mõistmist!
minul on samasugune probleem . ema räägib , et ikka minuvanuses praegu on õppimine kõige olulisem ja et hinded peavad ikka head olema ning ma õpingi enamasti neljadele - viitele . ja kui vahest satub sisse mõni kaks või kolm või ka märkus , siis on see kohe niinii suur asi , et saan kuu aega koduaresti ja arvutikeeldu ning kuulata ema plära , kuidas kõikidel ülejäänud lastel kõik viied on ja mina maailma kõige hullem laps olen .
Ooooo jaa.
muuudkui vaatab mu eeekoooli, maisaa aru, mul tegelikult ei ole ühtegi kahte harva satub mõni üksik kolm, tunnistusel paar nelja, ja ikkka ta on vihane et ma halvasti õpin. Ma saan aru et saab alati paremini, aga nagu, ta ise ei ole mind eluilmaski koduste töödega aidanud, üldse. kuna ma räägin vanematega erinevat keelt. Minu arust ei tohiks neil üldse õigust seda teemat üles võtta, kui nad ise ei ole mind sellesuhtes kuidagi aidanud. Vedas mul üldse et ma enamvähem vägahästi ise õpin. Aga kui ma oleksin kaheline ? Saaks ma koguaeg sõimata ? Ise nad ei aitaks, aga sõimaksid küll.
Ooooo jaa.