no nt kui ma tahan kellegi sõbranna juurde ööseks ja keda mu ema pole näinud kunagi siis ta ei luba mind sinna , ütleb , et tema ei tunne neid ja tema ei luba aga ma ikkkagi lähen . ( ma elan koos emaga ) muidu nt nendesse keda ta näinud on janii nendesse suhtub suht normaalselt aga viriseb minuga vahepeal ,e t mu sõbrad ebaviisakad on mõned . ja ta ei luba mul nt poistestsõpru enda poole kutsuda või mind nende poole . suht väga haige ema mul .
Mõistlik ema mõnes mõttes. Neid jamasid mis on juhtunud sõprade sõprade pärast on ikka kuhjaga
Ja miks ta peaks sind lubama kellegi juurd keda ta ei tea. Paljuid ei lubata niisamagi
See on ohtlik ja tema vastutab sinu eest
Vanemaks saad siis sellised piirangud kaovad ära...
nooh...põhimõtteliselt suhtub hästi ja lugupidavalt neisse,keda ta paremini tunneb,aga muidu kyll ei tea mis lahti,kui ytlen et lähen naabermajja ühe sõbranna juurde ööseks.Siis eriti ema lubada kyll ei taha ikka.
Aga näiteks ta kardab,et kui ma mõne poisiga olen ja ta näeb näiteks,et ma olen poistega koos,siis tal tekivad kyll mingisugused kahtlused ikka,aga yldiselt on ta normaalne ema,eks ta nats liiga palju muretseb,ta peaks teadma,et minuga ei saa midagi juhtuda,olen ju niigi iseseisev...omg.
Arvatavasti olen mina teie jaoks juba muldvana. Vanemate juurest kolisin ära juba väga ammu, elan oma elu õnnelikult ja iseseisvalt. Kuid sellele vaatamata on mu sõprade-tuttavate seas neid, kes meeldivad mu vanematele rohkem ja neid, kes meeldivad vähem. Nad kardavad, et osad mu sõbrad teevad mu elu raskemaks, nt et nad segavad mul õhtul perega olemist või pean nende aitamiseks liiga palju midagi tegema vmt. Ühelt poolt mõtlen, et mis see nende asi on, lasku mul eldada. Teisalt aga, nad on minu vanemad ma tean, kui väga nad mind armastavad ning ka mina austa ja armastan neid. Nii püüangi nende tüütust muretsemisest lahti saada nendega rääkides. Täiskasvanuna on see muidugi lihtsam, sest mõistan nende hirme ja nii saan neile kinnitada, et pole põhjust karta. Siis nad rahunevad maha ja usuvad jälle, et saan oma eluga ise hakkama küll.
Et oma segast juttu vähe selgemaks teha, siis püüan siia ühe näite välja mõelda:
Näiteks 14 a Anett tahab ööseks klassiõe juurde minna. Ema ütleb, et see ei tule kõne allagi. Anett teab, et ema on kuulnud, et selle klassiõe juures toimuvad vahel peod. Lihtsa loogika abil võib nüüd Anett aimata, et ema kardab, et klassiõe jurde minnes võib Anette ennast täis juua, kanepit proovida, joonud peaga mõne mesijutulise poisi õnge minna ja hommikul hirmsasti kahetseda ja nutta. Kui ema on krimiuudiseid vaadanud, on ta hirmud ja fantaasaid veelgi mitmekesisemad. Anett ütleb emale: "Ema ma saan aru, et Sa kardad, et Riina juures tuleb jälle pidu. Aga Sa ei pea seda kartma, sest ta vanemad on täna kodus. Me oleme Riinaga tema toas, vaatame DVD-d ja lobiseme niisama. Ma tean, et Riina ei meeldi Sulle eriti, sest ta jäi eelmisel aastal istuma. Ta on tegelikult hästi tore tüdruk, mulle meeldib temaga maailma asjadest rääkida. Usu, selle pärast ei hakka mina halvemini õppima." Või: "Ma tean ema, et Sa kardad, et kui Riina juures tuleb pidu, et siis minuga võib seal igasuguseid asju juhtuda. Aga usu, mul ei ole plaanis ennast täis juua. Ja ma luban, et ma oskan ennast kaitsta, kui keegi mulle ainult seksi mõttega külge lööb." jne. Kui Anett jääb ausaks, saab ta rääkida ensekindlalt ja ema tunneb, et võib teda usaldada. Kui pärast sellist juttu tuleks ta ikkagi hirmsa pohmakaga koju, ei usaldaks mina teda enam iial.
On õnn, kui saad oma vanematega nii hästi läbi, et saad sellistel teemadel pikemalt arutada. Uskuge mind, neil pole haiglast huvi teie intiimelu üksikasjade vastu, nad tahavad ainult kindlad olla, et oskate kaitsta nii ennast kui oma eneseväärikust.
Põhimõtteliselt aksepteerib minu ema kõiki mu sõpru ja ei ala-, ega ülehinda neid. Ta võtab kuulda mis mul nende kohta on öelda ja lisab selle sellele, mis ta ise märkab.
Palju suurem probleem on mul aga sõbrannade emadega. Näiteks ühe väga kalli sõbranna ema jubedalt ei salli mind. Ta pidevalt kahtlustab, et ma vean tema tütart jamadesse ja toon muid sekeldus, kuna olen vanem. Ta kahtlustab,e t ma vihkan mingi loomi ja suitsetan ja muud jama, mis ei ole isiklikult minu kohta nt. absoluutselt tõsi. See probleem on palju-palju suurem. Ka sõbranna ei oska seda lahendada, sest ta ema ei võta teda kuulda. Ilge jama on. Ega see ema mulleotse näkku ka midagi ei ütle, näen ise ta käitumisest ja hiljem sõbranna siis ütleb, et tema ema oli öelnud, et ta räägib samamoodi "häirivalt" nagu mina, minu moodi ja muud sellist jama. Õnneks saan vaatamata kõigele tüdrukuga hästi läbi, kuid see ema ajab küll ajud vussi. Ei saa talle otse ka öelda, et ma ei suitseta ega tee muid idiootsusi. Sel juhul kaotaks ta usalduse oma lapse vastu.
MInul on nii et minul pm. koguaeg vingutakse kellega ma läbi saan, et ma saan mingi pättidega läbi. Kuid asi pole ütlse nii , nad et saa midagi ütleda sest nad et tunne neid niii nagu mina. Nii ET ..:@ . ! Vanemad ei suhtu hästi , kuid nad ei sa keelata sest ma suhtlen nendega ikka , sest nad on sõbrad !
Mul on emaga väga vedanud...Olen 16,elan juba 1a ja 6kuud oma kutiga koos.Emal pole selle vastu midagi.Saame hästi läbi,oleme rohkem nagu sõbrannad,usaldus on täiesti paigas.
Ema teab kõiki mu sõpru,paljudest on lihtsalt jutte kuulnud aga halvustanud ta pole kedagi.Mul on väga OK ema
minul on ikka väga julmad vanemad . selles mõttes , et kui ema kuuleb inimesest esimest korda , siis on mul vaja muidugi seletada , kust ma inimest tean ja kui tundub väga ajuvaba , siis ta ei luba muidugi . isa on väheke parem , aga tema lubab aint natuke aega väljas olla . selles suhtes , et ööseks näiteks ei tohi ma üldse kunagi kuhulegi ja kui , siis on mampsil vaja kõik lapsevanemad läbi helistada , et kelle juurde ma ikka lähen ja kas ikka võib jnejne .
