mina olen 14aastane ja mu vend on minust 3 aastat noorem ja ema armastab teda palju rohkem.
tema ei pea tegema ühtki kodutööd, sest see olevat naiste asi ja seepärast pean mina rabama.
samuti saab ta kogu aeg rohkem asju. juba kui väiksed olime sai tema rohkem mänguasju ntx. nüüd saab ta viimase peal telefoni ja vist tahetakse talle läpakas ka osta. arvutis on ta tark küll ja ema siis räägibki kogu aeg et vennast saab itelane ja et seda peab toetama. minul on aga koolis paremad hinded ja käin trennides ka. tema istub kodus, teeb vahest poppi koolist või saab vaevu kolmed kätte.
kui ma endale mp3 mängijat palusin et jooksmas käijes kuulata siis küsiti mis ma sellega teen ja saab ka nii sama ning mis ma üldse spordi peale aega raiskan niikuinii olen paks ja raha sellega ei teeni sest proffi minust nii kui nii ei saa
isa meiega koos ei ela ja eriti meist välja ei tee. ema ei salli teda ja võrdleb mind alati temaga. ma natuke isa nägu ka. ütlesin talle, et kui ta mind ei salli siis võiksin ma ju isa juurde elama minna kuid selle peale sain sõimata et miks peaks isa mind sallima
trix, ära taha mp3-ga jooksmas käia. See on ohtlik - sa ei kuule tagant tulevaid autosid-motikaid-jalgrattaid jms. Pealegi sunnib muusika peale oma jooksurütmi, mis ei pruugi sinule kõige parem olla.
Mp3 mängija on lahe, aga siiski puhkeajal kuulamiseks.
Koduste tööde kohta - jagage vennaga need ära, ei ole olemas naiste ja meeste töid, kui just need ei vaja eriettevalmistust (elektri- ja torutööd jne). Ma ei usu, et sul ema venda rohkem armastab, tal on lihtsalt vale ettekujutus meeste rollist perekonnas - tema kujutab ette et mehed on selleks, et raha teenida, aga tegelikult on igasugune kooselu kokkulepe.
tere!
olen 15.a tüdruk kellel on sammuti vennd...
mu isa töötab soomes ja käib üle kahe nädala kodus..
seega elame enamasti emaga...
mu ema töötab kella 8-st hommikul kuni 6-7'ni õhtul, see eeldab et peame kodus kõik ilusti korrda tegema...
olen selline et kui midagi teha on siis ma teen ise kohe ära ja sest ei taha et ma ema käest sõimata saaksin et jälle on midagi tegemata. kuna mu vennd on vähe rohkem tüse ei viitsi ta kodus midagi teha, sellest onngi tingitud et ma pean kõik ise ära tegema: suure maja koristama, süüa tegema, puud tuppa tooma(sest elame maamajas), pesu pesema, nõusid pesema, jne.
kuigi teen ise kõik tööd ära ajab se mind närrvi et mu vennd ei tee midagi ja saab ikka kiita sest ema arvab et niikuinii ma vletan ja mu vennd tegi kaa midagi, see eeldab ju juba et mu vennd on ära hellitatud, ta saab kõik enndale mis ostetakse talle naq hästi palju assju, toon näite et temal ostetakse iga aasta uus koolikott, mina aga olen 3.aastat ühe ja sama räbala juba ) kotiga olnud..
see pole veel kõik...kui mu isa soomest koju tleb sis nad emaga pidevalt tülitsevd ja karjuvad üksteise peale ja öeldakse et lapsed mis teie arvate mis nüüd saab( ummbes nii et meie peame nende tülisid kahendama..).....
Päris võrdset suhtumist ja kohtlemist on reaalsuses tihti võimatu saavutada. Kui mõelda endast lähtuvalt kas mina ise suhtun kõikidesse inimestesse samamoodi? klassikaaslastesse, või perekonnaringis oma vanematesse, vanavanematesse. Tõenäoliselt on vastus ei me suhtume erinevatesse inimestesse erinevalt ja sellest tulenevalt ka käitume erinevalt.
See mi moodi meisse suhtutakse, sõltub väga palju ka meie enda käitumisest ja enda suhtumisest. Suhet ei kujunda mitte ainult üks inimene, vaid igasugused suhted on alati kahepoolsed.
Erinev sugu on üks paljudest asjadest, miks suhtumised peres poegadesse ja tütardesse on mõneti erinevad. Oleks üsna vägivaldne ja mõeldamatu kui kujutada ette, et ema suhtuks 100% ühtemoodi oma erisoolistesse lastesse ka väiksemates asjades: annab täpselt sama palju süüa mõlemale, ostab täpselt samasugused riided mõlemale, räägib täpselt samadel teemadel mõlemaga jne. Tegelikult oleks see ju päris hirmus, kuigi maksimaalne võrdsus oleks tagatud. Seega ei saagi olla kunagi sellist asja, et kõikidesse lastesse suhtuks vanem TÄPSELT ühtemoodi. See oleks julm laste suhtes, sest ei arvestaks üldse selle lapse/nooruki eripäradega, tema ainulaadsusega.
Pere vanema lapse ja noorema lapse rollid ja vanemate ootused neile on ka erinevad. Pere vanem laps on tihti koormatud enam täiskasvanule omaste kohustustega. Pere noorimalt oodatakse enam lapsele iseloomuliku käitumist. Pole harvad juhud ka kus 20 a pere noorimat pesamuna, koheldakse ikka kui väikest last.
Medalil on aga alati kaks külge - igal halval asjal omad positiivsed küljed. Kui vanimaks lapseks olemiseks kaasneb mõneti suurem kohustuste/vastutuse hulk, siis võiks ka vaadata sellega ilmselt käivad kaasas ka pisutki suuremad õigused. See võib väljenduda suuremas otsustamisvabaduses (hilisem kojutulek, magamamineku aeg vms). Tihti juhtub et inimesed ei pane endal olevaid õigusi tähele, kuna peavad seda elementaarseks.
Lisaks, mida täiskasvanumaks inimene saab seda rohkem tekib erinevaid kohustusi. See on üks elu paratamatusi
Kui kodused kohustused hakkavad tunduma ülejõukäivad ja ebavõrduse tunnetamine teeb meele mõruks oleks mõistlik see asi kodustega rahulikult läbirääkida. Oluline on mitte süüdistada ja jonnida: Miks mina pean kõik tegema, tema midagi ei tee jne selline käitumine tekitab ainult konflikti. Aus eneseväljendamine, rääkimine oma tunnetest ja soovidest on alati tõhusam vahend Ma olen väsinud. Mulle teevad muret kodused tööd. Soovin, et me lepiksime selgelt kokku igaühe vastutuse ja kohustused. Võiksite koos perega istuda maha ja teha nimekirja asjadest, mida on vaja kodus teha. Jaotage kõik üleskirjutatud kohustused omavahel ära, igaüks saab oma nimekirja. Nii saab tagada asjaosalistele rahulikuma meele.
Mul on ka (13) väike vend - kolm aastat minust noorem... Ja noh ma olen teda koguaeg väga väga väga hoidnud... Kuid nüüd olen aru saama hakanud, et tänu kõigele sellele pesamuna värgile on ta ka nüüd ära hellitatud. Kodutööd on ilusti jagatud, kuid siiski kaasneb igale tööle ka virin juurde. Ja kõik, mis ta tahab- ta ka saab, sest enne ta oma terrorit kõigi suhtes ei lõpeta... Olgu see kas okolaadikreem või Bmx - ta ei lõpeta enne...
Mu ema ja isa pidevalt tülitsevad. Eriti öösiti. Iga öö kui magama lähen siis lähevad ka ema ja isa ülesse. Ja siis hakkab pihta see tülitsemine. Kuna ma magan all korrusel ja ema-isa üleval siis kuulen neid hästi. Ema isegi vahest nutab seal vaikselt. Probleem on selles, et mu isa on pidevalt "täis". Ja siis ajab ta igasugust jama juttu. Kunas ema on pea iga öö üleval siis mul tekib alati mõttes küsmus, nimelt kuidas ta saab tulla õhtul hilja koju ja hommikul kell 6 ülesse ärgata kui isa koguaeg ta nutma ajab? Isegi mu väike vend (7) võtab juba isalt eeskuju, ajab igasugust jama suust välja ja ajab terve pere niimoodi tülli. Kui mul emaga midagi vaja rääkida siis ütleb ta koguaeg, et mul pole praegu aega, räägime mõnel vabal päeval. Tal polegi praktiliselt vaba päeva, 1 päev vaba, kus ta jälle isaga tülitseb ja 6 päeva tööl jne. Olen juba mõelnud, et miks ema temast ei lahuta. See oleks ju emalegi väheke kergendust, aga samas mõtlen, et see oleks ju ränk tegu kui nad lahutaksid. See on lihtsalt vastik.
Vanemate tülitsemine teeb kindlasti haiget lastele, nii nagu ka viimasest kirjast selgub. Lisandub veel ka segadus ja abitus, et ei saa ise olukorda muuta. Mul on väga kahju, et pead muretsema ema pärast, samuti taluma isa alkoholilembusega seotud probleeme ja pingeid vanemate vahel. Lisaks oled aru saanud, et sellises olukorras head lahendust polegi ning selline ebaselgus tuleviku suhtes on ilmselt üsna hirmutav.
Vahel ei kujuta vanemad ettegi, kuidas sellised tülid ja pingelised suhted lastele mõju avaldavad. Sageli pole nad isegi teadlikud, et lapsed tajuvad vanemate vahel toimuvat. Küllap on nad oma muredega nii kipus, et ei jätku enam ressurssi mõelda ja teadvustada, kuidas kõik see lastele mõjub.
Oled püüdnud emaga rääkida, kuid enamasti ei lähe see korda - ajapuudus jms. Ilmselt pole aja leidmine ainus põhjus, miks rääkimine ikka ja jälle edasi lükkub. Kui tunned, et tahad siiski jutule pääseda, siis ei saa ilmselt teisiti, kui olla järjekindel ja saavutada väga konkreetne kokkulepe, millal te selle aja võtate (st mitte ei jää lootma või ootama, et saabub aeg, millal on rohkem aega). Ehk viib sihile, kui võtad initsiatiivi ja pakud ise välja aja ning miks ka mitte koha kusagil kodunt väljas. Kui vähegi vastastikune valmisolek rääkimiseks olemas, siis võib leevendust olla ka sellest, et väljendad seda, millest oma kirjas kirjutad, seda kuidas end tunned ja mida vanemate vahel toimuv Sulle tähendab.
Mis puutub õe-venna teemasse, siis arvan, et võrdsust ja õiglust kõikide vaatevinklist saavutada on tõesti väga raske, vahel ilmselt ka mõttetu (erinevad vanused, vajadused jne.) samas ei pruugi olla aga paratamatus see, et keegi lastest tunneb end kõrvalejäetuna, mittetunnustatuna või hoopis halvustatuna. Püüelda võiks selle poole, et taotleda õigust vabalt end väljendada, õigust oma arvamusele ja tunnetele, sh peaksid lapsed saama väljendada ka pettumust ja teisi negatiivseid tundeid. Konflikti suurendab see, kui minna vasturünnakule või noorema vennale kättemaksu taktikale. Hea, kui saavutate kontakti ja panna ema end ära kuulama ja sealt edasi endaga arvestama. Samuti on lastel õigus ja loomulik soov hoida kontakti ka isaga, kes elab mujal. Kui peres on selliseid teemasid või konflikte, mis kipuvad korduma, siis on hea kaasta kõik osalised ja teha kokkuleppeid, eriti vajalik näiteks kodutööde jagamise küsimuses, samuti suuremate ostude planeerimisel jne.
Edu ja lootust kõikidele kirjutajatele.
