olen 5,5 aastase tütre ema.. olen oma elus paljugi üle elanud, ja ma ei salga,et ka mõne vea teinud, millest nüüdseks olen õppinud! jäin üksi kui laps oli 1a ja 4 kuune, avastasin siis, et mu kaaslane petab mind, see muidugi pehmelt öeldud, sest paaril viimasel koosoldud kuul ei viibinud nädalalõppudel kodus, õnneks olin suutnud selleks ajaks poole kohaga töö endale hankida... last hoidis lapsehoidja, kes, hiljem selgus, ka ilma jamasid korraldamatta ei lahkunud. ühesõnaga olin avastanud om akaaslase ebatruuduse ja ta endajuurest kohe minema saatnud... ei ole kun agi olnud nõus "teist" mängima. arvan et siit mu kannatuste rada algaski. jäin üksi.. oli korter suht norm ppriga, kui dsiis selgus,et perenaine tahab korteri maha müüa, ma kas ostan selle ära või kolin välja!! nagu aru saada, mul seda raha ei old. vahetasin töökoha täiskohaga töövastu, üürisin uue korteri ja lapsehoidja tuli kaasa. hiljem selgus,et lapsehoidja oli ennast paarikuu jooksul toruotsa unustanud mobiiliga rääkima üsna mitmeks tunniks.. kui summa kokku sain , ei old see ei vähem ega rohkem kui 3800 . kuid siis oli ns unnitud tast loobuma ja uut lapsehoidjat ei leidnud enam.. ja üür oli ka ikka üksi maksmiseks liialt kallis,,, nii ma siis oma kodinad haarasin ja ema juurde kolisin koos oma 1a 8 kuuse tirtsuga. emaga ei old ka läbisaamine kõige parem.. vahetasin vahepeal uuesti töökohta.. kuid kõik läks allamäge.. lapse sain lasteaeda, 9 km kaugusele vallas, sest ei old ju linna sisse kirjutatud .. koku mu raha läks lapse lasteaeda vedamisele ja maksudele. sai poolteist aastakest kuidagi läbi aetud,, kuid siis hakkas see krooniline rahapuudus eriti häirivaks muutuma... ma ei suutnud vaadata oma lapsele silma ja öelda igale asjale, et emme ei saa sulle seda osta, sest emmel ei ole raha.. ja ema käest ei saa ju ka lõputult küsida ja sõltuda... võtsin vastu väga radikaalse otsuse... mida senini kahetsen,,, otsustasin minna välismaale tööle, et veidi lisa teenida.. pidin olema ära aastakese ja siis tagasi tulema või lapse järgi tooma... olin väga kurb ja rõhutud meeleolus, sest mul on oma lapsega äärmiselt lähedane suhe.. meenutan siiamaani kuidas me telefonitsi rääkisime ja mõlemad nutsime.. mull läks välismaal olles paari kuga pea ?pool halliks... j a ma olin siis vaid 24.. tõin siis 2 kuupärast lapse järgi... järgmine viga.. see nullis kõik ja me pidime ilma igasugu kasumita tagasi tulema.. rahakotis oli täpselt 2 krooni kui kodumaale saabusin.. mu elu õudsaim kogemus.... läksin kohe koolitusele kui saabusin, õppisin eriala selgeks ja asusin tallinna tööle, kuan väikelinnas sellisele erialale tööd ei ole... sain ok töökoha ja palk oli ka oka.. aga kuna ei omanud sissekirjutust ei saanud ka last järgi tuuan... kuigi käisin kõik vabad päevad teda vaatamas... üksi lihtsalt ei ole võimalik toime tulle selliste probleemidega... nüüdseks olen ka selle töökoha vahetanud ja lapsegi enda juurde linna toonud, sellega on kaasnenud omajagu probleeme... aga põhjus miks sellest kirjutan on see, et, hiljuti kritiseeris, üks pereringi tuttav mu otsust laps enda juurde siiski tuua. unustasin mainimata ka seda et käin ülikoolis ka veel. lapse enda juurde toomise kohta, küsis ka mu eelmine ülemus, et kas laps isis tahtis tulla või!?!?
appiiii.. mulle tundub, et mu mõistus hakkab kaduma.. ei oleks asi nii hull kui üks inimene nii ütleb, aga kaks inimest see on minu jaoks jubas liig...
Tere! Oled väga palju viimaste aastate jooksul läbi elanud. Ületada on tulnud palju raskusi seoses töö, kodu ja lapsega. Alati ka kõige lootusetumana tunduvas olukorras oled püüdnud leida parima lahenduse. Mitte jääda seisma ja anda alla!
Sageli tagant järgi mõeldes tunduvad meie mõned otsused „valed”. Et oleks pidanud tegema hoopis nii või naa. Tõesti hiljem on meil oluliselt rohkem informatsiooni ja meile tundub, et „Oh kuidas sain küll nii rumal olla!”. Samas ei tea kunagi, kuhu oleksime siis jõudnud kui oleksime valinud teise tee. Teeme alati otsused meile kättesaadava info põhjal ja valime selle kasuks, mis tundub meile antud hetkel kõige parem valik. Loomulikult õpime igal sammul ja järgmisel korral teeme võib-olla risti vastupidi. Enesesüüdistamine on aga kurnav rada, mida mööda astuda. Tegemist ei ole läbikukkumistega, vaid tagasisidega, mida saame väga edukalt järgmiste otsuste langetamisel kasutada!
Kirjutate, et nüüd oled kuulnud kriitikat lähedaste seas tuua oma laps uuesti enda juurde. Kõrvalseisjate silmad ja suu võivad olla väga teravad. Sa soovid oma lapsele parimat. Kasvamine koos oma emaga on parim, mis lapsele pakkuda. Kui laps on päeval hoitud (ajal kui olete tööl, koolis), laps on õnnelik ja ta saab oluliselt rohkem oma emaga koos olla…
Lähedaste sõnad võivad teha väga palju haiget. Ühest küljest loomulikult on tõenäoliselt ka neil parimad kavatsused. Mida nüüd ette võtta? Sõltub sellest, mida soovid sa ise. Üks võimalus on sõnu lihtsalt ignoreerida ja öelda endale, et need ei puuduta mind. Sealjuures ei tohi sinu sisse ei jääda halba tunnet kripeldama! Vastasel korral mõjutab see paratamatult teie edaspidiseid suhteid.
Teine võimalus on omavahel sellest rääkida. Räägi, mis sinu sees toimub, kui. „Sinu sõnad …, tegid mind väga kurvaks. Ma ei taha, et see meie suhteid rikuks. Minu jaoks on väga oluline sinu arvamus ja toetus (loomulikult juhul kui see on)… jne. Püüa rääkida läbi iseenda, väldi süüdistusi ja hinnanguid (sa oled nii hoolimatu ja kalk). Samuti kui sinu jaoks on oluline, et ta mõistaks sinu otsuse tagamaid, siis selgita „Ma arvan… Minu jaoks on oluline…. Samuti kuula ka vestluspartner ära. Sellisel viisil jõuate suurema üksteise mõistmiseni.
Alati on ka valik selle inimesega mitte suhelda. Saame valida inimesi, keda tahame, et oleksid meie ümber. Kui sa aga tunned, et see ei ole sinu jaoks sobiv lahendus (tunned end endiselt halvasti), siis tuleks kindlasti asjad selgeks rääkida.
Viimased aastad on olnud sinu pere jaoks rasked. Pidevalt on tulnud võtta oma energiavarud kokku ja pingutada. Need jõuvarud ei ole põhjatud. Kindlasti vajad aega ka iseendale, et oma tassi täita. Siis jaksad ka ümbritsevatele rohkem anda. Hiljuti ilmus üks vahva raamat „Kui täis on Sinu tass?” Soovitan seda lugeda ehk saad mõtteid, kuidas oma tassi eest hoolitseda.Armastust!
. Samuti kuula ka vestluspartner ära. Sellisel viisil jõuate suurema üksteise mõistmiseni.