OLEN MUUTUNUD OMA LAPSEGA NII NÄRVILISEKS,ET OLEN VALMIS TA OMA KÄEGA MAHA LÖÖMA.MA EI SUUDA ENAM NORMAALSELTTEDA KUULATA JA SÜVENEDATA MUREDESSE,SEST IGA ASI AJAB MU NÄRVILISEKS.
ASI SAI ALGUSE SIIS KUI POEG SAI NELJA AASTASEKS JA TAL DIAGNOOSITI ARENGUPEETUS.PÜÜTSIN IGATI OLLA LAPSE JAOKS.TEGIN KÕIK SELLE NIMEL,ET TEDA ARENGUS AIDATA.OLIN NII RAHULIK KUI SUUTSIN...
NÜÜD KÄIB POEG KOOLIS.ON 9AASTANE JA ASI HAKKAB MULLE KASVAMA ÜLE PEA. HOMMIKUL TÕUSEB NÄRVILISENA.PÕHJUSENI POLE MA SIIANI SELGITUST LEIDNUD. KISAB PÕHJUSETA. ÕPPIMISEGA ON TAL RASKUSI.JA KUI PÜÜAN TEDA ÕPPIMISELE SUUNATA ON VASTUS ÜKS JA SAMA:OLEN VÄSINUD!
HÄBI TUNNISTADA.......LÕIN OMA LAST,KUNA TA PANI OMA TOAS MÄNGUAUTO PÕLEMA.TULI HAARAS TA VOODIST JA LEEGID OLID JUBA KARDINAS.TUNTSIN KUIDAS VIHA VÕTTIS MINUST VÕIMU.OLIN VALMIS TA MAHA LÖÖMA.LÖIN TEDA KUHU JUHTUS........MÕISTUS TULI SIIS KOJU KUI LAPS PALUS,ET MA LÕPETAKSIN TA PEKSMISE.
SIIS SAIN ALLES ARU MIDA MA TEGIN......MUL ON TÕESTI PIINLIK......PALUSIN LAPSE KÄEST ANDEKS.......NUTSIME MÕLEMAD.....JA MA MÕISTSIN,ET OLEN OMA LAPSELE OHTLIK......MA POLE ÕIGE EMA.......
MA EI TAHA KAOTADA OMA LAST.ARMASTAN TEDA VÄGA.PEALE TEMA POLE MUL KEDAGI. AGA MA OLEN TALLE OHTLIK...........
Tere! On heameel, et kirjutate ega jäta end murega veelgi rohkem üksi. Kahtlemata on üksi raske last kasvatada, eriti, kui tegemist erivajadustega. Olukorrad, mida kirjeldate,lubavad küll arvata, et olete kurnatud ja masendunud, mitte halb ema. Iga inimene väsib. Kui stress ning pinge kestavad pikka aega, kuluvad organismi energiaained lihtsalt ära ning siis ei piisa heast tahtmisest ega enda kokkuvõtmisest. Organismi tasakaal taastub ravimite toel oluliselt kiiremini. Eelkirjutajad soovitavad pidada alustuseks nõu psühhiaatriga ning ühinen selle arvamusega.
Ehk leiate,mis Teil tõrget tekitab? On see hirm või valehäbi? Uskumus, et peategi üksi hakkama saama ja abiküsimine paistab enda nõrkuse tunnusena? Või kartus ravimitest sõltuvusse jääda? Või usaldamatus või ei tea,kelle poole pöörduda? Kui ei tea, kuhu, küsige, siin soovitavad inimesed tihtipeale oma kogemute kaudu. Või teab perearst soovitada.
Kui tegemist on muude hirmudega, rääkige nendest (siin või arsti endaga) avameelselt. Kui küsimus on rahas, saab omavalitsusest toetust taodelda.
Kirjutate, et poegki ärkab närvilisena. Ehk on temalgi kujunud pinged ja saamatuse tunne. Pole kerge, kui asjad ei õnnestu.Võimalik, et temalgi on masendus ning tasuks lastepsühhiaatriga konsulteerida.
Me ei häbene ju hambaarstil käia, miks peaks hingearsti külastamine piinlikkust tekitama.
Kui endal tasakaal olemas, õnnestub ka aktiivne kuulamine, kui pojal tundepuhangud. Ilmselt vajab tema ka selgeid mina- sõnumeid, et mõista oma tegude tagajärgi.
