Olen noor 27 aastane ema. Mul on poeg on 2,5 aastane, kes on ülimalt aktiivne, lõbus ja armas. Oktoobris läheb lasteaeda.
Mul on õde, kes on 35. aastane. Lapsi tal pole, mees käib välismaal tööl.
Kui mul poeg sündis, käis ta mul väga tihti abis. Aitas koristada, süüa teha jne. . Kuna tal on vabaaega väga paju töökõrvalt ja kuna tal mees pidevalt ning kaua kodust ära , siis ta käib ka praegu väga tihti meil külas. Aitab mul last hoida kui mul vaja kuskil käia, või lihtsalt mehega koos väljas käin. Selle vastu pole mul midagi et ta käib ja aitab... Aga vahel tunnen , et laps saab temaga väga hästi läbi ja ta oskab lapsega paremini toimetada. Koos tädiga laps on rõõmus ja tahab koguaeg temaga mängida. Tahab talle külla minna jne.
Minuga jonnitakse, kui ma ei luba midagi jne . Me toimetame päevad läbi peaaegu koguaeg ainult kahekesi. Teeme süüa, kui vaja koristame, peseme pesu, mängime, käime õues, mängime õuses.
Lapse isa on pikki päevi tööl, vahel ka öö vahetused.
Lihtsalt olen lugenud sellst kiindumissuhtest ja turvatundest ema ja lapse vahel. Olen väljalugenud et turvaline kiindumussuhe on siis laps protestib kui ema ära läheb.
Aga minu poeg pole kordagi nutma hakanud kui ma üksi välja lähen. Ma alati seletan kuhu lähen ja et tulen varsti tagasi. Ma ise ei poolda seda niinimetatud ära kadumist, selstan ära et emme peab minema ja tulb varsti tagasi. Kui tagasi tulen siis kallistab ja jookseb vastu . Õde räägib et alati kui ma ära olen läinud siis hakkab küsima , emmet. ja mitte üks kord vaid pidevalt.
Paljude tuttavate käest olen kuulnud, et nii kui nad oma lapse juurest ära lähevad, et siis lapsel kisa lahti. Nad ei saa oma last isegi vanavanematega jätta, sest nende ema ja lapse side on nii tugev. Ja see pidigi olema märk sellst et lapsel on emaga kõige turvalisem ja laps ei taha kedagi peale oma ema. Et isegi beebi eas ei tahtnud tuttavate lapsed vanavanematele süllegi minna.
Ma siis kuulan ja mõtlen, mida ma siis olen valesti teinud ja kuidas siis oma ema ja lapse vahelist sidet turvalisemaks ja lähedamaks muuta. Ja vb olen juba hiljaks ka jäänud sellega, kuna see pidi ju ilmnema esimese 2 eluaast ajooksul.
Minu poeg saaab vanavanematega ka suurepäraselt läbi. Pole ta kartnud neile algusest peale sülle minna. Jah ta ei püsi nende süles ja nende juures kaua üksinda, aga kartus pole. Ta võib mängida ja olla nendega aga mina kui ema pean jurues olema või siis kui süles siis kohe tahetakse ka minu sülle tagasi.
Kuidas ma siis seda kindlustunnet ja emotsionaalset turvatunnet saaksin tugevamaks muuta?
Ma niigi olen päevad läbi temaga koos. Me teeme kõike koos. Mängime koos, vahel mängib ka üksinda kui ma näiteks süüa teen. Mõtleme välja põnevaid mänge, joonistame, voolime, kleeime jne jne Kallid musid käivad käsikäes, ööunne lähme koos nii et peseme hambad, loeme koos teki all raamatut, siis tema enda voodise, ma enda , head ööd musi kalli, tuli kustu ja magama.
Vahel kui paha päev, siis nutab , lasen tal nutta. Alati tuleb minu sülle ja nutab. Räägin et tulebki paha tuju välja nutta, sellest pole midaig, pärast on jälle kõik korras. Vahe peal lähme niiöelda tülli. VAhel läheb ka mul närv mustaks ja vabandan. Löönud, tutistanud, laksu andnud pole kordagi. Lihtsalt vahest ütlen kõvema hääletooniga ja lähen toast välja, et ise rahuneda. Tean, et last ei tohi üksi jätta, aga minu arust on parem korraks ära minna , kui pärast millegipäast süümekaid tunda.
Lihtsalt tahtisn oma juttu kelelgi võõrale kirjutada. Tahaksin lihtsalt teie arvamust sellise olukorra kohta. Kas see et mu õde pidevalt külas käis/käib võib kuidagi heas/halvas mõttes mõjutada lapse arengut või lapse maailmapilti. ma isegi ei oska seda sõnastada. Kõige rohkem vavab mind see turvatunde ja kiindumusshte asi. Tahan ju oma lapsele parimat :9
Olete noor ema, kellel on armas väikelaps ning vanem õde. Te soovite oma lapsele ainult parimat, kuid kahtlete, kas pidev kontakt Teie õega on ikka lapsele parim. Te olete mures, kas Teil on lapsega turvaline kiindumussuhe või mitte ning mis siis ikkagi teha, et turvatunnet lapses suurendada.
Kiindumussuhe lapse ja vanema vahel saab alguse juba enne lapse sündi, lapse ootusest, beebi tajumisest ning temale häälestumisest. Esimese eluaasta jooksul on tähtis kindla isiku olemasolu beebi jaoks, kes tema eest hoolitseb nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Teie poeg on juba 2,5 aastane ning Te olete temaga igapäevaselt koos, tehes koduseid toimetusi kui ka leiate aega mängimise ning muude arendavate tegevuste jaoks. Lisaks Teile on Teie poeg üles kasvanud ja harjunud oma tädiga, Teie õega, kellega on tal samuti tore koos olla.
Lapsel võib turvaline kiindumussuhe välja areneda mõlema lapsevanemaga, kui lapse jaoks olemas olla, märgata ning reageerida tema bioloogilistele ja emotsionaalsetele vajadustele. Teie poja elus on kindlalt olemas kaks täiskasvanut– Teie ja Teie õde. See on suur “aare”, arvestades asjaolu, et poja isa on tihti tööl ning väikelapse kasvades kulub igasugune lisaabi ära, et vahepeal saaks ka ema oma isiklike vajaduste peale mõelda. Teie kirjast ei loe ma välja, et Teie õde võiks lapsele halvasti mõjuda, samuti ei kinnita seda Teie lapse käitumine.
Soovitaksin Teil siiski mõelda, millised on olnud Teie omavahelised suhted õega lapsepõlves ning kuidas on need muutunud tänaseks päevaks. Millega Te olete rahul ning mis vajaks muutmist. Võiksite ka mõelda, mis võiks selle ebakindluse taga olla, mida Te tunnete, kui Teie laps on koos tädiga. On need minevikus välja öeldud laused või lapsepõlves aset leidnud sündmused, armukadedus vms. Üks lihtne viis ebakindlusega tegeleda on küsida oma tähtsatelt inimestelt ülmberringi, kuidas nemad Teid emana näevad. Võitegi lihtsalt küsida “Milline ema ma Sinu arvates olen?”. Vahel on vaja lihtsalt kuulda ja kinnitust saada, et kõik on tegelikult ju hästi ning ma tulen ema-rolliga edukalt toime. Juhul, kui ebakindlus Teie õe või ema-rolli suhtes ära ei kao, soovitan Teil pöörduda meie perenõustajate poole. Kontaktid leiate siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/
Ebaturvalisest kiindumussuhtest annab laps märku ennekõike oma käitumisega. Lapsed, kes kogevad ebaturvalist kiindumussuhet on rohkem hirmul, ärevuses või vastupidi, agressiivsed, ükskõiksed ning nad ei tule oma emotsioonidega toime. Kindlasti ei tähenda lapse jonnimine, mitte protestimine/nutma puhkemine Teie lahkumise või vanavanemate sülle andmise ajal seda, et Teie omavaheline suhe lapsega oleks ebaturvaline. Samuti ei kinnita need viimati välja toodud asjaolud seda, et Te olete oma poja jaoks vähemtähtsam kui Teie õde.
Kirjutasite, et kui Te kodust lahkute, annate alati lapsele sellest eelnevalt teada ning eeldan, et ta jääb siis koju Teie õega. Teie lapse jaoks on see turvaline viis, sest te olete kogu aeg samamoodi teinud ning see on muutunud lapse jaoks etteaimatavaks. Laps teab, et Te tulete tagasi ning inimene, kellega ta praegu koos on, hoolitseb tema eest. Kui laps on ema külge klammerduv, ei lepi teiste inimestega ning ei rahune ema lahkudes, on need pigem ohumärgid, et lapse ei tunne ennast hästi ning midagi oleks vaja muuta. Turvalise kiindumussuhte puhul on laps kurb, kui ema lahkub ning ema koju saabudes otsib temaga kontakti. Teie poja käitumine Teie lahkudes on täiesti tavaline ja ta tuleb Teie eemalolekuga hästi toime. Lisalugemist kiindumussuhte kohta leiate järgmiselt leheküljelt: http://www.sinamina.ee/artikkel-kiindumussuhte-olulisusest
Lapse jonni taga on mingid katmata vajadused, mida laps ei oska ise veel sõnadesse panna. Lapsel võib olla kõht tühi, tunneb igavust või on lihtsalt väsinud. Alati ei pruugi aga lapse jonni taga olla tema enda vajadused. Lapsed on väga tundlikud ümbritseva maailma suhtes, nii võivad nad jonniga märku anda hoopiski lapsevanema enda katmata vajadustest. Vahest võib laps oma jonniga märku anda, et ema on kurb, segaduses, isa kaua tööl jne. Järgmine kord, kui Te ei mõista, mis võiks lapse jonni taga olla, võite endalt küsida, kas minuga on praegu kõik hästi või olen ma miskipärast pinges, vihane vms. Kui lapsevanem tunneb ennast hästi ja turvaliselt, siis on ka laps õnnelik. Lapse jonni kohta leiate lisalugemist siit: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/millestraagiblapsejonn/?c_tpl=1114
Turvatunnet loovad lapse jaoks vanemate kohalolek, siin ja praegu ainult lapsega kvaliteetaja veetmine, temaga mängimine, hoolitsemine ja sellest rõõmu tundmine ning füüsiline lähedus. Kallistage ja naeratage oma lapsele ning tundke rõõmu ühisest koosveedetud ajast.