Tere!
Pöördun Teie poole, kuigi sisimas tunnen, et minu mured on tõesti igapäevased, et nad on täiesti lahendatavad, et teistel siin maailmas on palju suuremaid muresid. Ma ei teagi miks otsustasin siia kirjutada. Tean isegi, kuidas oma olukorras käituda, tean sedagi, et minu mured tuleb minul endal lahendada, pääsu niikuinii ei ole, tean ka seda, et ise need probleemid endale tekitasin. Aga ikkagi tunnen, et jagatud mure on pool muret ja kuna minu sisetunne ütleb, et peaksin siit abi või kasvõi lohutust otsima, siis teen seda.
Tegelikult ei ole mul midagi suurt viga. Olen tavaline naine, mul on pere, lapsed, mees, sugulased. Hea töö, ilus kodu. Kõik on näiliselt korras ja teiste arvates (kes mind ümbritsevad) on kõik eriti korras, arvatakse, et mul ei ole põhjust kurtmiseks ja seda viimast sisendan ka iseendale pidevalt.
Mis mulle muret teeb - mul on tunne, et ma ei jaksa elada. Mitte, et ma elada ei taha, ei, mitte mingil juhul, tahan küll ja väga, eriti oma laste pärast. Aga füüsiliselt ei ole mul jõudu elada, õigemini öelda tegutseda. Ma olen väsinud. Ma teen kõike vaid sellepärast, et ma PEAN. Tunne sisimas kurbust, väsimust, tahan tihti nutta, ükskõik mille pärast, vahest isegi põhjuseta. Tahan olla peidus, üksi, kuskil maailma otsas.
Mul on tunne, et mulle ei jagu 24 tunnist ööpäevas, mul on nii palju tegemist. Ma ei oska lõõgastuda, tean, et kõik asjad mida vaja ära teha võivad oodata, et peaksin puhkama, aga peas kummitavad ikkagi kõik tööasjad, pere mured, lapsed jne. Ühel päeval võin korraga ära teha nädala jagu kohustusi, teisel jälle käin sihitult ringi ja ei tea kust otsast alustada, näiteks nagu täna.
Ma ei soovi kellegagi suhelda, üldse rääkida, suud avada. Isegi sugulaste seltskonnas kus alles viibisin olin vait, mulle meeldis nendega koos olla, aga ma lihtsalt ei jaksa rääkida. Ma ei viitsi suhelda ka oma abikaasaga, lastega veel räägin - õnneks. Ma armastan oma lähedasi. Aga tahtmata hoian kuidagi kõigist eemale.
Ma ootan pidevalt paremaid aegu, kuigi tean, et tuleb elada antud hetkes. Olen seda meelt, et igaüks on ise oma õnne sepp, olen palju lugenud ja pean end keskmisest natukene targemaks, tean kuskil sisimas kuidas ka antud olukorras käituda, aga ei jaksa midagi muuta. Olen nagu robot, teen küll kõike nii nagu varemgi, aga erilist õnne millestki ei tunne.
Võib olla on mul depressioon, võib olla ka ärevushood, kardan et elu on lühike, kardan kõige rohkem seda, et mu lapsed jäävad minust ilma (põhjust selleks minu teada ei ole). Ma ei taha endale mitte mingit diagnoosi, pean ennast küllalt tugevaks, et ise hakkama saada. Usun, et kõik on kätte võtmise asi. Võin ennast sundida, aga ka siin on aga, see sundimine ei ole loomulik, ma teeskleksin jälle.
Mul tuleb väga segane kiri, palun väga vabandust, aga kirjutan praegu just nii nagu mõtted tulevad. Mul ei ole ÜLDSE seksi-isu. Mu mees ei eruta mind, ma ei taha tema intiimset lähedust. Pigem soovin teda vaid kallisada, see tekitab hea tunde, sealt edasi on see minu jaoks jälle üks kohustus.
Ma vist tean kust mul selline meeleolu tuleb ja kuna ma seda tean, siis arvan, et lahendus peitub ka minus endas. Teilt sooviksin vaid mingit nõu, midagi sellist mida ma veel ise ei tea. Leida aega, puhata, lõõgastuda, olen kõike proovinud. See aitab, aga korraks. Siis olen jälle igapäevaelus tagasi. Kellegagi rääkida - ma olen kinnine inimene, ma ei taha ka oma sugulasi koormata. Rohtusid tarvitada, ei tule kõne allagi. Ma ei ole nii nõrk, et peaksin sellist meetodit kasutama.
Millest minu probleemid tulevad - esiteks, mul on haige vanaema, kes elab üksinda ja ma käin teda 1-2 korda päevas vaatamas. Ma armastan teda väga, ta on inimene, kes mu üles kasvatas. See on jube tüütu, sinna-tagasi sõitmine, oma aja planeerimine nii, et jõuaksin kõikjale (koju, tema juurde, mujale), aga ma ei saa teisiti. Mu lähedased teavad mida ma tunnen, aitavad kas hea sõna või vähese abiga. Aga üldiselt teen vaprat nägu, et kõik on korras, et ma jaksan. Kardan ka iseendale tunnistada, et olen nõrk. Pean vanaema aitama, sest ta vajab seda. Mu südametunnistus ei lubaks teda jätta.
Minu teine mure. Peaaegu tragikoomiline. Minu kass. Kui palju olen tema pärast nutnud. Kõik oli korras selle ajani, kui kassil käis peaks mingi kiiks ja ta hakkas vooditesse pissima. See on kestnud varsti ühe aasta. Meil on mehega pidevalt sellepärast riiud. Olen ise täiesti läbi voodipesu, tekkide, madratsite pesemisest. Peame kogu aeg kodus uksi kinni hoidma, meenutan päevas sada korda lastele, uksed kinni. Elame nagu vanglas. Olen kassile antidepressante ostnud (loomade omi), vahetanud toitu, teinud igasuguseid asju. Ta muutub aina tigedamaks, ründab, lõhub mööblit. Mees pahandab minuga, sest kass on minu. Nüüd panime kassi sauna elama, kus ta nutab (nüüd hakkasin ka mina nutma), mul on temast nii kahju, aga tuppa tagasi teda ka ei taha. Lihtsalt ei taha, kuigi ta on mulle kallis. Aga see on nii tüütu kogu aeg teda jälgida. Oleme kaalunud magamapanemist, aga see tundub nii kohutav, tunnen end mõrtsukana, ei suuda kassile silma vaadata, tunnen et reetsin teda.
Minu kolmas mure, mis on mind juba pea 5 aastat painanud on minu surnud isa. Ta hukkus 2011 aastal. Nagu hukkumisel ikka, juhtub see järsku, keegi ei jõudnud aru saadagi, et isa enam elus ei ole. Meil olid viimasel ajal väga rasked suhted. Ta jõi, mina igapäevast joomist ei poolda, ta oli juues agressiivne, rääkis koledaid asju, solvas. Aga ma armastasin ja armastan teda ikkagi. Vaatamata kõigele. Me ei jõudnud hüvasti jätta, me ei leppinud ära. Me ei olnud ka otseselt riius, aga me ei suhelnud ka. Ma tunnen temast kohutavalt puudust. Mind kummitab see, kas ma olen isale piisavalt hea tütar, kas teen kõike õigesti. tahan kinnitust sellele, et ta on minuga rahul ja armastab mind. See tuleb sellest, ma arvan, et lapsepõlves oli mul isaga väga lähedane suhe, armastasin teda rohkem kui ema, ta oli kõik minu jaoks. Aga siis, kui olin puberteedi eas, hakkas isa jooma ja nii saigi meie suhe läbi... Vaatasin pealt kuidas see tugev, väga tark, intelligentne, viisakas, autoriteetne mees end põhja joob. Eks tema joomine sai ka alguse sellest, et peale kõrgel tööametil töötamist langes ta väga madalale. Nüüd olles ise täiskasvanud mõistan, et mu isa ei olnudki nii tugev, tugev poleks muresid pudelisse uputanud, oleks püüdnud end uuesti ülestöötada. Aga tema valis kergema tee, kirudes neid, kes ta lahti lasid.
Sain vist kõik kirja pandud, tunnen end kuidagi selgemini isegi. Hea oli kellelegi oma mõtteid avaldada, loodan Teilt saada mingit nõua, lihtsalt paari sõna, võib olla lohutust.
Omalt pool lisan, et niikuinii jätkan vanaviisi elamist, hooldan vanaema, käin tööl, kasvatan lapsi, kassi suhtes ei tea küll mida ette võtta. Pean hakkama saama, olen tugev ja ei anna alla. Aga äkki oskate Teie veel midagi lisada, kuidas oma elu paremaks muuta?
Parimat!
|
