Tere, minu vanaema on 86 aastane, elab üksi oma majas mere ääres. Tema majja kostuvad hääled ka sadamast, olenevalt tuulesuunast ja ilmast.. majas on olnud ka hiirte- rottide krabistamist, merekohin on kuulda jm hääled objektiivselt. Eelmise aasta kevadel hakkas vanaema räkima, et tema maja II korrusel käivad mees ja naine öösiti ja hommikul lähevad ära. Hiilivad öösel majja ja alla korrusele ei tule ja nii juba nädal aega. Tädi kutsus selle jutu peale kiirabi ja sõitis kohale. vanaemal oli vererõhk üle 200, tehti süsti ja öeldi, et muidu kõik korras. Hiljem vanaema rääkis, et vererõhk tõusis, kuna ta ei tahtnud kiirabi ja läks sellest endast välja. Siis see jutt kadus ja nüüd uuesti tekkinud. Ta rägib, et keegi hiilib öösel majja, II korrusele. tahab, et uksele II korrusel haak ette panna. Tädi ja tädipoeg, kes elavad kõige lähemal, käisid vaatamas. vanaema näitas ette kohad, kust tema arvates mees ja naine sisse tulevad. Tädipoeg seletas, et see pole võimalik- maja seis viltu, plangu vahelt. Maja seis on otse, terve, kuskilt lõhutud ei ole, aknad terved kinni jne... vanaema ütleb, et ta ei karda neid, kuid kui nad alla korrusele tulevad siis kutsub vist küll politsei.. tundub, et natuke nagu kardab ikka. T aütleb, et ei kutsuks kiirabi, ta teab mida kuuleb.. Muidu on vanaema täiesti adekvaatne, ta teab kes ta on, kus ta elab, oma maja, nie, pangakontoseisu, sugulasi, laps, lapselapsi jne.. igapäevaelus orienteerub, uudiseid loeb, mäletab. lotot mängib, poes käib. Toimetab kodus ja aias, teeb plaane. Täiesti selge mõistuse ja jutuga. Ainult see külaliste jutt on imelik. Kuidas sellele siis reageerida? Me ei ole keegi eitanud, et ta hääli kuuleb. Oleme püüdnud selgitada, et vb kostuvad hääled praamilt v keegi sõidab autoga mööda. T aon kindel, et see ei ole sellest, tal on külalised. arsti poole selle jutuga ta minna ei taha, psühholoogist või psühhiaatrist rääkimata.. Füüsiline tervis on talvaatamata kõrgele eale hea, teadaolevaid haigusi ei ole. Ta võtab vererohu tablette, kuid neid on õigetsi võtnud, pole küll konbtrollinud, et suhu paneb ja alla neelab, kuid kinnitab et teeb seda ja me usume teda. Mida siis sellises olukorras teha ja mis see tähendab, et ta sellist juttu räägib? On see võimalik märk mingist algavast haigusest vm? Oleme segaduses ja kergelt hirmul vanaema pärast. Linna ega kellegi juurde ärakolida ta ei taha. Kegi ei osaa ka ilma oma elu kardinaalselt muutmata tema juurde kolida..Oleme nõutud. Palun aidake.
Olete segaduses vanaema juttudest öistest külalistest ja mures, kuidas sel juhul aidata, kui pole selgust, milles asi. Vaatamata kõrgele eale toimetab vanaema oma igapäevased tegemised ise ja see on suurepärane. Samuti on väga tore, et tal on lähedased, kes temasse nii hoolivalt suhtuvad nagu ka teie. See ongi peamine, mida teha saate – olla olemas, hoida kontakti ja käia teda vaatamas ning julgustada teda teie poole pöörduma, kui ta seda vajab.
Mis puutub ülakorruselt kostvatesse häältesse, siis kirja põhjal tundub, et tema jaoks on need reaalselt olemas. Kas see objektiivselt ka nii on, selles te kahtlete. Teie üks mure on ka see, kas vanaema on hirm ja kas ta tuleb sellega toime, kui ta üksi on ja kas häälte kuulmine on haigusele viitav sümptom. Jah, sageli see nii on ja vanuse kasvades üha tõenäolisem ka taoliste sümptomite süvenemine ja sagenemine. Inimese psüühika ongi väga keeruline ja probleemid erinevad. Kui tal on säilinud hea mälu ja orienteerumine igapäevastes asjades, siis see ei välista mõnd teist muutust vaimses tervises. Milline on konkreetselt teie vanaema vaimne seisund, on kirja teel põhjendamatu oletada. Pädevam oleks teie küsimusele vastamiseks kindlasti arst, nt psühhiaater. Kuigi vanaema saab praeguseni kenasti hakkama, ei tea ju ikkagi, kas häälte kuulmisele lisandub veel midagi, mis tema enesetunnet, kahtlustusi ja hirme suurendavad ja teda rahutuks teevad.
Lähedastele on sellised olukorrad kahtlemata keerulised. Kui väita, et vanaemaga on midagi valesti ja kuuleb hääli vaid oma peas, siis ei pruugi ta enam julgeda oma kahtlusi ja hirme teiega jagada ja vajadusel abi küsida, kartes, et te teda ei usu või peate hulluks. Kui aga tõemeeli häälte olemasolusse suhtuda võib vanaema saada kinnituse, et hirmudeks on põhjust. Seetõttu arvan, et suhtuge hoolivalt tema juttu, püüdke vältida selle tõeks või valeks kinnitamist ja ka temaga vaidlemist. Olge lihtsalt osavõtlik tema reaalsuse, tema enesetunde ja häirituse suhtes, et säiliks usaldussuhe ja hea kontakt, võimalus näiteks helistada, kui ta midagi vajab. Kui teda rahustavad lukud-riivid, siis miks mitte neid paigaldada, kuid võib ju juhtuda, et nendega asi ei piirdu.
Kui muretsemiseks on jätkuvalt põhjust, siis kaaluge võimalust pöörduda koos spetsialisti juurde, et ta saaks öösiti tunda end rahulikumalt. Kui vanaema pelgab kiirabi, siis ehk on ta nõus arsti juurde pöörduma, et näiteks ennetada vererõhu tõusu, varuda nõuandeid, et ilma kiirabita hakkama saada, kui enesetunne halveneb, st säilitada hea enesetunne ja toimetulek. Proovige veenda, et see on loomulik, et tema eas on hea aeg-ajalt tervislikku seisundit kontrollida. Kui keegi, keda ta usaldab kaasa tuleb, saaks kuulda juhtnööre, kuidas toimida ja mida arvestada. Kasu võib olla näiteks suhtumisest, et pole niivõrd oluline teada, mis on täpne diagnoos (seda vajab ju rohkem arst, et leida parim viis aidata ja ravida), kuivõrd see, mida teha, kui ta näiteks öösiti end rahutult tunneb. Kui aga peaks olema vajadus määrata konkreetne diagnoos, siis selle mõte on ju ikka haiguse süvenemise ärahoidmine ja igapäevaeluga toimetulek. Tänapäeval on selleks palju häid võimalusi ja positiivseid tulemusi.
Olenemata sellest, kas arsti juurde pöördute või mitte, on kõige olulisem, et vanaema tunneks, et ta pole üksi, kui ta tahab rääkida ja vajab abi. Tehke kokkuleppeid, kes millal teda vaatamas käib ja kellele ta saaks helistada, kui vajadus tekib.
