Olen omadega täiesti läbi!!! Lihtsalt vihkan iseennast juba. Olen nii tüdinenud lapsest ja kodust ja kõigest enda ümber. Väiksem laps sai nüüd 9-kuuseks, kõik need kuud on olnud kohutavalt kurnavad, vanem on 6a ja väga kohutava iseloomuga. Viimasel ajal ainult provotseerib, trambib jalgu ja teeb nägusi, paugutab uksi… Olen üritanud temaga rääkida, aga ta EI TEA, miks ta nii teeb või mis talle ei meeldi. Ohh… Ja kõige hullem on see, et beebi kannatab. Tulin end siia välja elama, ehk on siin saatusekaaslasi, kes oskavad nõu anda, mida teha?! Titt ka magada ei taha, vingub kogu päeva ja ei söö ka, ainult mängib toiduga ja puristab selle mulle näkku. Täna ärritusin nii väga, et karjusin lapse peale ja raputasin teda õlgadest. – See on kohutav! Ta on ju nii tilluke ja ei saa aru, et midagi valesti teeb. Saan ise ka sellest aru ja nüüd nutan end tühjaks, lapse maha rahustamiseks kulus oma pool tundi, oli ikka täiesti ehmunud ja hirmul Mida teha? Kardan, et mu närvid ei pea enam vastu… Mees ka pikad päevad tööl ja pidevalt välismaal komandeeringus, ei ole võimalust kuhugile minna ka rahunema, beebi ka veel tissikas, üle paari tunni nagunii kuskil ära käia ei saa.
Olen ärevushäirete tõttu psühhiaatri juures käinud aastaid, raseduse tõttu pidin tabletid ära jätma, peaks vist taas sinna pöörduma, ennem, kui lapsele äkkviha hoos liiga teen. Olen kohutav ema, närvid on täiesti läbi, pea valutab juba mitu nädalat ja olen üdini kurnatud… Mida teha?
Enda aitamiseks olen teinud niipalju, et lähen teise tuppa rahunema või beebiga õue jalutama, aga ega sellest ka enam ei piisa.
Tunnete end kurnatuna ning ebaõnnestunud emana...teis on palju negatiivseid tundeid ja ilmselgelt suur kurnatus.
Olla beebi ja koolieelikust lapse ema, kes peab põhimõtteliselt üksi kandma igapäevast vastutust ja hoolt laste eest, kodu korrashoiu eest... see ongi üüratu ülesanne ja liiga palju, et sellega üksi hakkama saada.
Kindlasti annate endast emana parima, praeguseks on aga olukord ilmselgelt kasvanud teile üle pea ja kahjustada saavad sellest pingeisest situatsioonist eelkõige teie lapsed ja teie ise.
Kõik lapsed on oma olemuselt head, nii ka teie kuueaastane- see et ta käitub viimasel ajal teile vastuvõetamatult (karjub, trambib jalgu jne)- on tegelikult tema appikarje teile emana. Midagi on tema elus valesti, midagi on kas puudu või üle. Laste käitumine on alati vajaduspõhine- võite mõelda, panna end oma esiklapse olukorda, kuidas tema maailm välja näeb? Kuidas see muutus üheksa kuu eest? Kui palju saab ta vanemate tähelepanu ja armastust? Kellel on aega tegeleda temaga? Mida ise sellises olukorras tunneksite?
Need küsimused siin ei ole teis süütunde tekitamiseks, vaid selleks, et mõistaksite, - teil ei ole kohutava iseloomuga laps, vaid laps, kes on hädas.
Kindlasti polnud teil kerge kirjutada foorumisse, et raputasite oma beebit. Sellel võivad lapsele olla väga tõsised tagajärjed, kindlasti olete kuulnud/lugenud raputatud lapse sündroomist?
Ka teie beebi on stressis, nagu teie kuueaastane laps ja teie ise- päev läbi viril, ei söö, ei maga...- armas ema, võti olukorra muutmisel on teie vaimne tervis, tasakaalu taastamine ja heaolu!!!
Kui teil on ärevushäire, konsulteerige oma psühhiaatriga ning vajadusel hakake taas ravimeid võtma, lisaks soovitan teile psühhoteraapiat.
Rääkige oma abikaasaga südamest südamesse, andke talle teada, et ei tule üksi olukorraga toime. Paluge tema suuremat abi ja panust, kui teie mees ei käi komandeeringus. Lisaks mõelge, kes saaks veel vähendada teie koormust? On see teie ema, ämm, lahke naaber, lapsehoidja? Arutage pere sees olukord ja võimalikud lahendusvariandid läbi- aga oluline on, et selleks, et olukord kodus rahuneks, vajate teie abi. Palun julgege seda küsida!
Mida teha? Kardan, et mu närvid ei pea enam vastu… Mees ka pikad päevad tööl ja pidevalt välismaal komandeeringus, ei ole võimalust kuhugile minna ka rahunema, beebi ka veel tissikas, üle paari tunni nagunii kuskil ära käia ei saa.