Pöördun Teie poole, et nõu saada. Olen pikemat aega hädas olnud õpimotivatsiooni puudumisega, st et on olemas tahe õppida ja asjad pole arusaamise taga kinni vaid lihtsalt motivatsiooni pole. Mind on hakanud millegipärast tugevalt häirima pidevalt ühesugune eluolu. Näen, loen ja kuulen kuidas teised on kas oma erialal kuskile jõudnud, välismaal õppimas-reisimas käinud, käivad linnas näiteks erinevates jooga, aeroobika või tantsutrennides aga minul neid võimalusi pole. Minu ainus võimalus kuskile jõuda on pingeline süvenemist nõudev õppetöö millele on väga raske mingit vaheldust leida ja „tänu“ sellele tunnen, et positiivsetest emotsioonidest jääb vajaka. Koguaeg on mingisugune pinge sees. Vaheldusena näeksingi seda, et saaksin vabal ajal kuskil väljas käia mõne sõbra-tuttavaga, võib-olla ka teatris ja kinos. Probleem pole ka otseselt raha puuduses vaid selles, et minu põhiline elukoht on maapiirkonnas ja siin pole ilma autota võimalik eriti kuskil käia. Igasugune teatrisse, kinno või trenni minek tähendaks aja- ja rahakulu. Hiljuti lõppes ka minu erialane töö ja läksin uuesti õppima – seekord küll veidi lihtsamat eriala kuid mul on tekkinud tugev motivatsioonipuudus. Eelneval töökohal, kui ma veel ei teadnud kas saan sinna edasi jääda, tekkis lootus, et saan ehk vanematest eraldi oma korterisse kolida ning oma elu peale minna ja tekiks ehk ka rohkem inimesi kellega suhelda kuid see mõte jooksis kõik liiva. Ei teagi kohe kuidas endaga hakkama saada, kõik tundub hetkel mustades toonides. Suurim hirm on ebaõnnestuda uuel erialal, st erialase töö mitteleidmist. Praeguse seisuga ma ei suuda koolis isegi kõige lihtsamaid asju ära teha, sest pidevalt on selline apaatne tunne peal. Sõpru-tuttavaid mul eriti pole, sest kõik on oma elu peal juba. Pole ka kellelgil vahelduseks külas käia või kedagi külla kutsuda. Vahel mulle tundub, et miks üldse peaks keegi minuga suhtlema, sest mul pole mitte midagi huvitavat rääkida. Olengi ainult mina koos ema-isaga, kes käivad tööl. Lihtsalt nii perspektiivitu tundub kõik.
Olete olukorras, kus tumedad mõtted ja tunded on teie elu justkui kinni katnud. Olete märganud, et teie eakaaslastel on erinevaid toredaid võimalusi oma eluga edasiliikumiseks. Enda puhul te neid võimalusi ei näe.
Kui teie poolt kirjeldatud olukord on kestnud juba mitu kuud ja te ei leia väljapääsu, kui te tunnete, et igapäevatoimingud jäävad tegemata ja teil ei ole jaksu, et neile keskenduda, siis võib arvata, et tegu ei ole enam stressiga vaid pigem juba depressiooniga. Mõnikord on selline probleemi justkui endast väljapoole asetamine ja konkreetse nimega (depressioon) nimetamine abiks. Kui asjal või olukorral on nimi, siis on ta olemas ja sellega saab tegeleda. Saab isegi abi otsida. Kui inimene vigastab mingil õnnetul kombel end nii, et veri jookseb või saab kasvõi tavalise muhu, siis ikka tohterdatakse. Haav seotakse kinni, muhule pannakse jahedat leevendust. Kui hing on haige, siis peetakse seda lausa nõrkuseks. Depressioon on haigus ja emotsionaalselt nii valus haigus, et võtab kogu jõu. Julgustan teid kõigepealt oma perearsti poole pöörduma. Sinna saate kõige kiiremini aja broneerida. Võiksite kaaluda ka psühhiaatri visiiti. Kuna psühhiaatri järjekorrad on üsna pikad, siis võiksite end kirja panna ja kui aeg kätte jõuab ja leiate, et te ei vaja tema abi, saate helistades külastusest igal ajal loobuda. Kui arsti ja vajadusel ravimite abiga, saate korrastada oma ajukeemiat, siis on palju suurem võimalus, et leiate oma elus rohkem positiivseid nüansse, millele toetuda. Mitte ükski olukord ei ole absoluutselt hea või absoluutselt halb. Iga olukorra mõtestamine toimub inimese ajus. Olen kindel, et ka teie praeguses elus on juba olemas olukorrad, kordaminekud ja ressursid, mida nautida ja millest jõudu koguda, kuid tänu erinevatele, osaliselt teie poolt kirjeldatud põhjustele, on need mustade toonide all sügaval peidus.
Psühholoogist oleks samuti abi,sest niiviisi saaksite suurendada oma psühholoogilist paindlikkust, saaksite turvaliselt uurida oma mõttemustreid ja arutada, millised neist on vähekonstruktiivsed, millised hoopiski on teile aga ressursiks. Mõistan, et olukorras, kus elu tundub lühises olema, võib näida, et maal elamine on lõks, millest ei ole pääsu, kuid kinnitan teile, et alati on niidiots kusagil teie enda sees.
Võiksite mõelda, kas elus on olnud ka varem sarnaseid hetki, kus mustad mõtted on vallutanud teie meele. Millest oli siis abi? Millest oli abi lapsepõlves, kui kurbus või mure maad võttis? Abivahendid on alati individuaalsed. See võib olla muusika kuulamine, jalutamine looduses, millegi meisterdamine, mingi tuttava hääle või lõhna märkamine ja enda ümber loomine. Oluline on neile abivahenditele või ankrutele hetkeks keskendumine, nende teadvustamine ja teadlikult oma ellu tekitamine. Unustage mõneks ajaks ära see, et koolitöö on tegemata. Teil on käsil hoopis tähtsam töö- iseenda ja oma vajaduste väärtustamine.
Enese teistega võrdlemine, eriti hingelises madalseisus olles, on üks vähemtulemuslikumaid tegevusi üldse. Sellega võib enda vastu lausa ülekohtune olla. Iga inimene on harukordne ja ainulaadne. Iga inimese peamine eluülesanne võiks olla oma peidus oleva individuaalsuse avastamine. Ikka niiviisi üks samm korraga, ise ka üllatudes ja avastamisrõõmu tundes. Kui panna kaalukausile, kas aasta vahetusüliõpilaseks olemine või 30 km raadiuses kõikide ravimtaimede ja nende toimete tundmaõppimine, või kõikide kinos linastuvate filmide vaatamine või ühe populaarse kirjaniku eluloo ja raamatute läbitöötamine või koos 20 inimesega 2x nädalas joogaklassis käimine või 3x käimine ja hiljem YouTube järgi igapäevane harjutamine, siis ….jah õiget vastust ei olegi!
