Oh isegi praegu üritada oma mõtetest aru saada on võimatu, laste kisa ja multikas taustaks ajab hulluks.
Mis mul ometi viga on?kuidas olla parem?
Ma ei jaksa enam olla see, kes olen. Olen lahe vaikelapse ema, toreda mehe naine. Mul on toetav perekond. Aga ise olen tüdinenud ja vâsinud oma olemisest. Ma ei viitsi elada laste graafikus: kl 7 yles, söötma, multikas/kisa/jooksmine/keelamine, oues käik,koju suppi söötma,magamine,söötmine,õues käik,söòtmine,multikas/kisa/mäng/keelamine, söötmine,vitamiinid,magamine. Järgmine päev sama. Ja nii juba 4 aastat. Vga kole on nii öelda,aga kõik on muutunud tüütukd kohustuseks. Muud minu ellu ei mahu, sest hirm laste haigestumise ees on suur. Sünnipäevadel käime harva, muid üritusi ei toimu. Poes ei julge nendega käia. Olengi päevad läbi samas süsteemis kinni. Mees on vga armas, hoolib ja hoolitseb. Käib tööl. Lastega tegeleb. Samal ajal pean triikima,koristama,süüa tegema jms. Kohustused. Ja isegi kui olukord natukene muutub. Nt on võimalik elada mõnd aega teises linnas, olen ma ikka õnnetu ja närviline,sest ma lihtsalt ei viitsi,viitsi,viitsi. Tòöle ka ei kutsu minna. Muid huvisid mul pole, pole kunagi olnud ka. Sõbrannasid on ainult 2. Nendel on omad pered ja tegemised. Telefon vaikib aastaid. Helistab kas ema või mees. Ema on mille suureks toeks, alati olnud. Aga temaga oma "ei viitsi " murest ei julgegi rääkida, sest ema jaoks on see arusaamatu, et kuidas lapsed saavad olla kohustuseks/koormaks. Hukkamõistmist ma ei taha. Pole ise ka olnud aktiivne inimene,suhtleja, osavõtja, et sellest kõigest puudust tunneks. Aga mida ma siis tahan? Mis mind nn rahuldaks? Ma ei tea...tahaksin lihtsalt olla. Vedeleda, magada,mõelda...olla rahus ja vaikuses.. Ma olen endale lubanud,et kui kunagi olen 70 aastane proua,siis elan sel ajal soojal maal ja istun oma aias viinamarja põõsaste all ja lihtsalt olen. Naudin soojust ja päikest ja rahu. Aga seni on mul kohustused. Iga päev ootan õhtut, et saaks magama. Eemale, rahu ja muredest vabaks. Une aeg on hea! Mäletan et sõbrannale kergelt kurtes olukorrast, ütles ta mulle, et tal on ka päeva lõpus tüdimus lastest ja muust, aga hommikul on ikka kõik jälle tore. Minul nii ei ole...miks? Kas ma olen nii koletisest inimene? Kuidas endaga hakkama saada? Rohkem suhtlema,väljas käima? Ma ei ole seda tüüpi inimene. Oi jah...ma ei jõua kuulata kuidas lapsed emmetavad koguaeg,miksitavad iga asja kohta,vajavad taskuräti/vett/kakale/pissile/söötmist (oskavad ise süüa,aga ei söö.pean ise toppima). Koguaeg on midagi teha vaja. Nagu ennast polegi olemas. Ma ei oska enam olla. Ma ei oska enam kuskile liikuda. Olen selles maailmas kinni ja ei tea mida tahta. Aga nii ei ole õige...
Kuigi teil on tore pere, hoolitsev mees ja toetav ema, on teil iseendaga raske hästi läbi saada ja elust rõõmu tunda. Võib ju pidada loomulikuks, et väikeste lastega igapäevast toimetamised on kurnavad ja näib, et kunagi ei saa piisavalt magada ja lihtsalt olla, kuid ma saan aru, et on veel midagi, mis teid rahutuks teeb ja millele vastust otsite. Küsitegi endalt, mida ma siis tahan? Võib olla tõesti pole te veel leidnud võimalusi, kuidas end teostada, lisaks emaks olemisele. Seda enam, et laste kasvades taandub vajadus nii palju kodusele askeldustele pühenduda. Mitte et emaks olemine muutuks vähem tähtsaks, lihtsalt ainult sellest ei piisa.
Teie kirjelduses näib olevat ka vastuolulisust. Teil on päev täis väga palju toimetamisi, püüate pisiasjadeni, et kõik oleks korras ja tehtud, kuid samas ütlete, et ei viitsi. Aga te ju teete ikka, st kuskilt te ju võtete selle viitsimise. Ehk oleks sellestki kergendust, kui te tõepoolest püüate mõnes asjas vähem pingutada ja endale veidigi seda nii vajalikku omaette rahulikku aega võtta. Isegi kui teil ei ole kindlat plaani või huvi, siis lihtsalt enda väärtustamiseks vajate te ometi seda aega.
Küsimus võib ju olla tõesti, et te ei teagi, mis selle ajaga ette võtta ja millega seda täita. Veider küll, aga kas võib olla, et kergem on end kohustustega üle koormata, et mitte olla sellega silmitsi, kes ma olen ja mida tahan. Vähemalt saab olla pahane ja tüdinud ja kuhjunud pinged välja elada. Kes teab, see ju vaid oletus ja mõttelend. Nii nagu töönarkomaanid põgenevad vahel üksinduse, lahendamata suhteprobleemide või iseendaga silmitsi olemise eest või ka magamine ja unistamine sooja mere ääres olemisest olla pääsmine millestki.
Vahel on vaja, et midagi juhtuks ja senise rütmi sassi ajaks, et avastada midagi uut ja saada teadlikuks, mis häirib ja midagi muuta. Mis teid aitaks raputada ja ennast leida, seda on raske ennustada, kuid aega maha võtta, võiksite ometi. Lisakas lihtsalt puhkamisele, võib ju vahel tulla häid ideid ja enesemõistmist mõnest heast raamatu või filmielamusest, teatrist, loomulikult sõpradega koosolemisest, mõnest hobist jne. Kuigi kirjutate, et te ei tea, mis teid huvitab võite siiski aega maha võttes, mingi niidiotsa leida. Leidka ka võimalusi koos mehega kahekesi midagi toredat ette võtta või lihtsalt puhata. Küllap teie ema teid toetaks ja teie kohustused mõneks ajaks üle võtab. Mis see iganes teile vähegi rõõmu teeb, leidke see üles ja pakkuge seda endale.
Kui aga näib, et meeleolu pidevalt madalseisus ja jaks otsas ning miski ei paku rõõmu, siis soovitan pöörduda aga näiteks psühholoogi poole.
