Mõistus on otsas. Soovitage palun, kelle juurde peaksin pöörduma ja öelge midagi lohutuseks. Ma pole temasse kunagi halvasti suhtunud, teda füüsiliselt ega mingil muul moel karistanud. Ometi olen ma ainus inimene, keda ta kunagi ei kallista, kelle käest ta kinni ei võta, kellega kahekesi ta keeldub jäämast kuni hüsteerilise nutuni. Ta ei ütle mulle tere, kui vanaema juurest tuleb, vaid hakkab nutma ja ronib isale sülle. Kui ta kukub või haiget saab, tohivad teised lapsed ja täiskasvanud lohutada, aga minu ajab ära. Mitte mingil juhul ei tohi ma magada voodis, mis asub tema voodi kõrval. Jne, jne. Ta on peres ainus laps (poiss) ja enamasti veedab aega isa, vanaema ja vanaisaga, sest minuga keeldub koos olemast. Mida teha?
Tunnete praeguseks, et olete täiesti nõutu,- kõikide teistega kontaktne laps välistab teiega igasuguse läheduse.
Olukord kõlab tõesti erilisena, eriti kui kirjutate, et emana ei näe te põhjust, miks te kolmeaastane laps peaks teiega kontakti vältima. Kirjast ei selgu, kui kaua on taoline olukord kestnud, kas on olnud ka erinevusi? Kuidas möödus teie rasedus, sünnitus, kas teil ei esinenud sünnitusjärgset depressiooni?
Kui laps on pöördunud isa, vanavanemate ja teiste laste poole umbes alates teisest eluaastast- siis on see mõistetav ja lapse arenguga seotud. Varem ongi väikelaps niivõrd emaga seotud, ema on beebi ja väikelapse jaoks kogu ta maailm, turvalisuse ja heaolu allikas ning esimese aasta-pooleteisega peaks välja kujunema lapsel turvaline kiindumussuhe. Kui lapsel hakkab kujunema oma "mina" ja ta mõistab, et ta ei olegi emaga üks,- on ta valmis suunama oma tähelepanu välismaailmale,- isale, vanavanematele, tasapisi hakkab tekkima huvi ka teiste laste vastu. Ema juurde pöördutakse tagasi aegajalt, ennast niiöelda "tankima", turvatundega laadima- et siis jälle maailma avastama minna. Kolmeaastane poiss vajab oma isa, tasapisi adub laps, et ta on samast soost, kui isa ning soovib temaga suuremat kontakti ja võimalust samastumiseks.
Mis ei tähenda, et teie poeg ei vajaks teid- laps armastab tingimusteta mõlemat oma vanemat ning vajab teid emana kindlast väga!
Soovitan teil ühendust võtta psühholoogiga, et kujunenud olukorda põhjalikumalt lahti rääkida/harutada ja leida üheskoos teile tõsist meelehärmi tegevale olukorrale lahendus(ed).
