Tere! Olen aasta ja 9kuuse poja ema. Mul on hea mees ja laps on armastatud ja hoolitsetud, me tegeleme temaga palju, kuid mulle teeb just muret minu nn vaimne taak ja selle võimalik mõju minu lapsele.Olen oma lapsepõlvest kaasa saanud soovimatuid käitumismustreid - nii abikaasa kui vanemana. Ma käitun kummalisel kombel nii, nagu mu isa - olen tujukas, saan pahaseks, kui mu "hea tegemist" ei hinnata, vigu näen rohkem kui head, kaldun masendusse ja suurtesse enesesüüdistustesse - hetketi ei oska ennast armastada ja seeläbi tõeliselt teisi. Kuid kui kõik on minu jaoks hästi, olen hea ja rõõmus.
Tahan olla lapse jaoks rohkem kohal, sest olles ise selles negatiivses udus, ei saa ma olla hea, isegi kui ma seda väliselt võin olla. Tahan olla hea ja kindel tugi oma lapsele, selmet olen kahtlev ja segaduses. Ma ei suuda endaga leppida kuidagi. Kuidas saada adekvaatne enesehinnang?
Kas ma saan end ise aidata,?
Tänan.
Olete endaga suurt tööd teinud juba praeguseks- teadvustanud ja analüüsinud oma negatiivse meeleseisundi tagamaid ning avaldate soovi ennast aidata.
See on suur asi!
Julgustan teid kindlasti pöörduma psühholoogi või psühhoterapeudi vastuvõtule, et alustada koostööd. Eneseteraapia tuleks teile kindlasti kasuks, kasvõi lapsepõlvega seotud raskete tunnete läbitöötamisel, oma käitumis- ja reageerimismudelite katkestamisel ning tõhusamatega asendamisel-kinnistamisel.
Teraapiasse minek võib ehk tunduda hirmutav, hirm muutuste ees on arusaadav. Isegi, kui muutused võiksid kaasa tuua parema enesetunde, süüdistustevaba minapildi. Mudel, milles olete aastaid elanud, on teisse kinnistunud, see on osa teist, see oletegi teie (aga mitte siis, kui otsustate muutuda!).
Muutuste protsess koostöös terapeudi/psühholoogiga võib võtta aega, olenevalt vajadusest, muutuste vajaduse aktsepteerimisest-muutuste sisseviimiseni- muutuste püsimajäämiseni, võib see kesta isegi paar aastat.
See teekend on konarlik, vahel on tagasilöögid...aga kindlasti on lootus ka ka edasiminekule ja paranemisele...- kui teete seda koostöös oma ala spetsialistiga.
Midagi saate teha kindlasti ka kohe kodus. Kirjutate, et saate pahaseks (mehe peale, oletan), kui see ei märka teie "hea tegemist". Kas olete oma kaasale rääkinud, kui oluline on teile temapoolne positiivne tagasiside ja tunnustus? Paarisuhetes juhtub kahjuks sageli, et (aastatega) harjutakse partneripoolse panusega, võetakse teise tehtut iseenesetmõistetavana ning ei osata seda väärtustada. Loomulikult teeb see meelepaha. Inimlikult vajame oma positiivse minapildi säilimiseks teiste inimeste positiivset tagasipeegeldust,- kinnitusi, et me meeldime neile sellistena, nagu oleme; et nad hindavad meie panust/tegevust jne.
Teisalt- ei tule paljud inimesed ise selle pealegi, et nende partner (laps, sõber, vanem, kolleeg) oleks õnnelikum ja suhe ning kontakt nendega parem, kui anda teisele inimesele positiivset tagasisidet minasõnumite kaudu. Võimalik, et nii on lood ka teie mehega...
Enese eest rääkimine, oma tegelikest vajadustest teada andmine on tõeliseks väljakutseks paljudele inimestele. Kuidas seda teha, võite vaadata perekeskus Sina ja Mina kodulehelt : http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Käige teraapias, aidake iseennast, pühenduge oma pereelule ja toredale lapsele- kõigele positiivsele ja heale, mis on teie elus olemas!
