Tere
Olen mures oma peagi kuue aastaseks saava poja pärast. Ta on väga emotsionaalne laps ja seda nii heas kui halvas. Kui tal on hea tuju, siis on ta nagu väike päike ja näitab ka oma emotsioone välja, kuid see hea tuju võib vahel nagu võluväel vahetuda halva tujuga. Kui laps vihastab millegi peale või talle keelata midagi, siis ta vihastab nii, et tal tuleb peale justkui raevuhoog. Ta hakkab jalgu trampima, röögib inetusi, lööb ja sülitab. Seejärel suundub ta ise oma tuppa, virutab ukse pauguga kinni ja jääb sinna rahunema. Üldiselt ei võta tal rahunemine kaua aega ja ta tuleb peagi ise toast välja ning vabandab, siis me kallistame, lepime ja räägime juhtunust. Vahel lähen ma ise mingi aja pärast tema juurde ja püüan temaga rääkida, kuid vahel on ta siis jätkuvalt vihane. Seega olen täheldanud, et on parem lasta tal olla omaette niikaua, kui ta on valmis ise sealt välja tulema. Iga kord luba ka laps, et ta püüab enam mitte nii vihastada aga ometi ta ei suuda. Kurvaks ja nõutuks teeb mind aga see, et ta vihastab tihti täiesti tühise asjade peale ja ma ei oska seda tihti ennetada. Emotsionaalne on laps olnud väiksest peale, kuid see vihastamine ja nn. raevuhood on läinud hullemaks järk-järgult. 8-kuuselt oli tal esimest korda nutukramp ja nutukrampe esines tal kuni 4,5 aastaseni. Kui väiksemana olid tema nutukrambi episoodi peamiseks vallandajaks valu, siis hilsemas vanuses vallandas hoo pigem halb emotsioon. Väiksemana olid tema nutukrabi episoodid kergemad piirdudes vaid nö hinge kinni tõmbamisega ja selle järgneva minestamisega, hiljem lisandusid ka krambid. Nüüdseks on laps nutukrampides välja kasvanud ja viimane selline episood oli tal ligi poolteist aastat tagasi. Kuid oma emotsoonidega on tal siiani kohati raske toime tulla. Olen püüdnud küll last oma teadmiste piires aidata, kuid mul jääb selgelt oma oskustest vajaka.
Muidu laps igati eakohase arenguga, aktiivne, seltsiv ja nutikas. Ta käib lasteaias ja õpetajad on samuti tema arenguga rahul. Kuid lapse emotsionaalsus on neilegi kurnav. Positiivne on aga see, et üldjuhul suudab mu poeg end kaklustest eemale hoida ja ta ei kiusa teisi oma rühmas. Eks nagistamisi tuleb poiste vahel rühmas ikka ette, aga õnneks pole minu poeg veel seni olnud see, kes teist last esimesena lööks.
Peres kasvab peale poja ka 13-aastane tütar. Oma õde hoiab poiss kohati väga aga samas kaklevad pidevalt.
Seega palun nõu kuidas aidata oma lapsel emotisoonidega toime tulla ja äkki peaksime me pöörduma ka lastepsühholoogi poole.
Teie peres kasvab emotsionaalne, nutikas ja aktiivne poiss, kellel on olnud alati raskusi just tugevate negatiivsete tunnetega toimetulekul.
Oma lapse aitamiseks on mitu viisi- esiteks: tunnete teadvustamine. Rääkige lapsega tunnetest, nimetage neid ja kindlasti edastage sõnum, et kõik tunded on aktsepteeritavad ja neid tunda (ka raskeid ja ebameeldivaid) on lubatud. Lasteraamatud, multifilmid, filmid- märgake ja aidake lapsel märgata tegelaste tundeid, nimetage neid.
Teiseks: kui laps õpib nimetama tundeid, oskab ta ka enda tundeid sõnadega väljendada. Selle asemel, et vihastades oma tuppa eralduda /ega tegelikult laps ei oska ennast seal rahustada, kardetavasti keevad ta negatiivsed tunded seal ikka edasi/saab ta öelda, mis talle muret teeb, kurvastab või vihastab. Tunnete sõnadega väljendamises on "võlujõud"- nii kui tunde sõnadesse paneme, ei ole me enam selle alla mattunud, me mõistame end ja rahuneme. Sealt edasi saame juba murega tegeleda.
Kolmandaks: õpetage teda märkama oma kehas esimesi märke, mis annavad teada, et kohe laps vihastab- on see hääle/käte värin, südamepekslemine, kurgus või kõhus veider tunne jne. - kui laps õpib neid märkama, suudab ta ise viha/jonni tekkimist peatada. Lisaks märkamisele õpetage lapsele vihaga toimetuleku võtteid. Need meetodid on klassikalised vihaga toimetuleku võtted ja peale harjutamist ja oskuste omandamist väga tõhusad ja kasutatakse iga kord, kui on vajadus toime tulla stressi, pingete või raskete tunnetega.
Soovitav oleks need algul endal selgeks saada, siis on kergem lapsele edasi õpetada ja koos harjutada, kuni oskused omandatud.
Parim viis oma tunnetega toime tulla on õppida seda tegema läbi rahustava hingamise: tehnika - "Sügav hingamine" - istu mugavas asendis, nii et su jalad toetuvad kindlalt põrandale, su käed lebavad lõdvestunult põlvedel ja selgroog on sirge.
Hinga sügavalt sisse, lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm, neli”. Enne, kui välja hingad, - hoia hinge kinni, lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm, neli”. Nüüd välja hingates, loe mõttes: „üks, kaks, kolm, neli” ja lisa sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!”.
Tee seda harjutust vähemalt neli korda.
Jälgi selle harjutuse ajal oma hingamise pidevat aeglustumist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist.
Väga lihtne ja lastele sobiv kiirlõdvestumise/rahunemise meetod on: "Roboti-kaltsunuku tehnika"- olen 10 sekundit pinges nagu robot (nägu, käed-jalad, rind, kõht, pepu, selg), liigutan ennast nagu robot; siis lõdvestan ennast ja kogu keha on pehme nagu kaltsunukul (raputada keha, lõdvestada pingul lihased).
Õppige ja harjutage neid tehnikaid koos lapsega, iga päev kuu aja jooksul vähemalt kaks korda päevas- tasapisi saavad harjutused omaseks ja muutuvad automaatseteks, nii et kui tekib vajadus pingetega/vihaga kiiresti toime tulla, hakkab laps seda automaatselt rakendama.
Loomulikult peaks järgnema esmasele tunnetete jahtumisele ka lapse ärakuulamine/aitamine vanema poolt aktiivse kuulamise meetodil, vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ Kui laps tunneb, et teda on kuulatud ja mõistetud- mitte hukka mõistetud, suudab ta tasapisi hakata koostöös vanemaga leidma lahendusi oma murele.
