Minu täiskasvanud tütar tarvitab regulaarselt kanepit ja meil on sellepärast tihti pahandusi kuna soovib, et mina lapsevanemana teda rahaliselt toetan. Kodus kasvab mul lisaks 3 alaealist last, kes ei saa aru miks ma vanema õe vastu kuri ja tõrges olen. Kuidas teha vanemale tütrele selgeks, et kui sõltuvusest vabanemiseks abi otsida, siis jääb ka raha rohkem alles ning läbisaamine lähedastega paraneb. Kas väiksematele lastele rääkida ausalt vanema õe probleemidest? Hetkel ei ole juba juunikuust saadik vanema tütrega suhelnud
Teil on 4 last, kellest vanim tarvitab kanepit. Olete temaga kuri ja sellest ei saa jälle omakorda aru teie teised lapsed.
Olenemata sellest, kas teie täiskasvanud tütar on 18 aastane (hilisteismeline) ja käib veel koolis või on juba 28 aastane, võiks ikkagi küsida, kas on mingi võimalus, et kuri ja tõrges olemine võõrutab tütre kanepist? Arvan, et kui tütrega kurjustamine pole siiani aidanud, siis ilmselt on vaja muutuseks midagi muud.
Kuigi ise pean kanepi tarbimist enamustel juhtudel vägagi negatiivseks nähtuseks, tuleb tunnistada, et kanepi teema on ühiskonnas laia kõlapinda omav. Juriidiliselt on olukord küll üheselt mõistetav, kuid ikka ja jälle kerkib üles seisukohti, kus võtavad sõna nii poolt kui vastu arvajad. Need poolused esindavad teatud mõttes ühiskonnas levivat väärtushinnangute konflikti. Analoogsed, väärtushinnangutel põhinevad teemad, võiksid olla: Kas on olemas meeste ja naiste töid? Kas sex enne abielu on sobilik? Kas pagulased on riigile pigem kasulik või kahjulik? ….Need on teemad, kus ei olegi alati õigeid ja valesid vastuseid. On vaid inimeste sisemistel väärtustel põhinevad seisukohad, mida siis teatud olukorras väga teravalt kaitstakse. Inimese väärtushinnangutel põhinevaid seisukohti on kõrvalseisjal pea võimatu muuta. Seda saab lahendada vaid juhul, et osapooled seda ise teevad. Tihtipeale on selleks muutuse käivitajaks uue informatsiooni saamine või lihtsalt aeg.
Juhul, kui teie vanem tütar on üsna noor täiskasvanu, siis võib olla ka nii, et teie omavaheline kanepi tarbimisel põhinev erimeelsus on mingi teise, ehk isegi suurema ja sügavama, vastuolu väljendus. Võiksite mõelda, et kui ei oleks seda praegust probleemi, siis mis oleks selle all? Kui ei oleks kanepi ja raha teemat, siis kas teie läbisaamine oleks hea? Mis see võib veel olla, mille vastu tütar protestib? Mida ta võiks veel oodata? Kui tema ei täida teie ootusi praegu, siis kas teie täidate tema ootusi või olete täitnud varasemal ajal? Kuigi noor inimene on vanuse poolest täiskasvanu, ei pruugi ta üldsegi täiskasvanuna käituda, seda eriti siis, kui varasemast ajast on midagi n.ö. kinni jäänud.
Ükskõik, millisel põhjusel narkootikumide tarbimine on alguse saanud, ei saa te otseselt midagi teha, et sundida tütart loobuma. Te saate iseennast analüüsida ja mõelda, miks see olukord tekitab teis kurja tuju. Kas see, et tütar ei vasta teie ootustele või tunnete end süüdi olevat või hoopis midagi muud. Proovige leida üles see kõige sügavam põhjus. Seda tehakse nii, et küsitakse endalt: “ Miks see mind häirib?” Saades vastuseks näiteks: “Tütar rikub oma elu ära.” Küsitakse uuesti endalt:” Aga miks see mind häirib?” ja vastatakse jälle näiteks. “Tunnen, et mina olen vastutav!” Nii edasi küsitakse ikka uuesti MIKS? Kui jõuate päris sügavale siis see ongi see teade ja teadmine, mida rahulikus olekus tütrele edastada. Te peaksite olema võimalikult aus. Leppige tütrega kokku aeg vestluseks, ehk isegi kusagil neutraalsel pinnal, näiteks kohvikus ja rääkige talle seda, mida tunnete ja miks olete häiritud. Loobuge tütrele etteheidete tegemisest ja tema süüdistamisest. See tekitab vaid kaitseseisundi ja teie poolt öeldu ei jõua kohale. Rääkige vaid iseendast ja seda kindlasti Mina- sõnumitega. Ärge oodake muutust kohe. Eriti, kui olukord on juba kestnud pikka aega. Te ei saa teha palju rohkem. Otsuse peab tegema siiski tütar ise.
Kindlasti võite võtta ühendust oma perearstiga või lähedal asuvate nõustajatega või võite lihtsalt otsida materjale internetist. Võite jätta vastavaid kontakte/ trükiseid tütre käeulatusse, et ta neid siis lugeda saaks. Kui tegu on tõepoolest juba väljakujunenud sõltuvusega, siis ei pruugi inimesel olla jõudu, et teha esimene samm. Äärmuslikus olukorras tuleks tütrele broneerida aeg psühhiaatri vastuvõtule.
Noorematele lastele informatsiooni jagamise osas ei ole ühest reeglit. Igale lapsele tuleb anda informatsiooni just nii palju, et ta sellega hakkama saaks. Isegi siis, kui tundub, et laps võtab esialgse informatsiooni adekvaatselt vastu, tuleb ikkagi olla tema jaoks igati kättesaadav ja selgitada, kui lapsel peaks segadus või küsimusi tekkima. Seega, kui tuleb just vajadus lastele rääkida, siis oleksin ma pigem aus, aga seda eakohaselt. Näiteks: “Ma olen tõesti mures teie vanema õe ebatervislike harjumuste pärast. Seepärast ma siis mõnikord olengi natuke pahur.”
