Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Soovin, kardan ja nagu ei usugi, et ka mulle võib tulla uus algus

Juuli
Külaline
Postitatud 02.07.2015 kell 22:48
Olin väga pikalt abielus, mis oli õnnelik. Ja siis tuli lahutus, sest meest tabas selline klassikaline keskeakriis, mille käigus oli ta väga valelik ja muud moodi kohutav. Ja muidugi oli mehe poolt mingi hetk mängus ka uus naine, kellega nüüdseks ka laps.
Olen nüüd paar aastat vallaline olnud. Algus oli muidugi väga-väga raske, kuid lapsed jäid minuga ning nagu ta ikka on, siis elu tuleb edasi elada. Tegelikul on kokkuvõttes meie kodus kõik hästi ja suhted lastega lausa suurepärased. Ex-iga suhtlus on väga lakooniline, kuid minu poolt korrektne, kuid eks mul on veel neid kärgpere emotsioone.
Aga nüüd siis minu mure. Tegelikul olen õnnelikum ja parem inimene kui abielu lõpuaastatel, sest ex-i prioriteet ei olnud enam mina, lapsed ja perekond ning ma olin õnnetu selles suhtes. Ma saan kenasti endaga hakkama ning maailm naeratab mulle, kuigi olmemuresid on ka. Aga nagu ta ikka on, et ka mina tahaks enda kõrvale kedagit. Ma tean, milline on hea kaaslane, ma tahan ja oskan ka ise palju kaaslasele anda. Aga ma ikka nagu ei oska, julge ega usalda kedagi. Peale lahutust kleepis mulle külge igasuguseid rämpsmehi (vabandan väljendi pärast, kuid need olid segase elukäiguga ja seksi peal väljas mehed). Aga muidugi ma tõrjusin nad. Nüüd on aga nii, et järjest huvitavamad ning värtuslikumad mehed on justkui minust huvitatud, kuid samas ei saa ma aru, et kuidas ei saa need asjad vedama. Ma olen hea suhtleja, samas kuidagi nagu mingi raudmüür on mul ees ning ma ei julge ja usalda midagi looma hakata. Ja ega need mehedki nüüd nii aktiivsed pole olnud. Nüüd ma olengi siis naisterahvas, kes väga soovib endale kaaslast, kuid midagi ei juhtu. Ma vaatan mehi positiivses võtmes, kuid samas otsin kiirelt välja ka need vead, et ma jumala eest ei laseks seda inimest endale ligi ei emotsionaaselt ega ka füüsiliselt (ise naljatamisi nimetan ennast neljakümneaastaseks neitsiks), sest ma tõesti kardan, et kokkuvõttes osutuvad nad valelikeks ning naisi mitteaustavateks. Kuidas lõhkuda endalt see müür, et ka mina oleks see naine, kelle kõrval on tore ja armastav mees? Ma olen enda arvates väga väärtuslik ning ma tõesti usun, et maailmas on toredaid mehi, kuid kuidagi on minus kahtlus, et ühte head minu jaoks ei jagu. Kuidas saada selliseks naiseks, kes tõmbab endale ligi just selle ainumase, vallalise ja õige kaaslase? Üksi tore, kuid kahekesi armastades oleks veelgi parem.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 05.07.2015 kell 19:33
Kirja põhjal tundub, et olete oma elukriisiga edukalt toime tulnud. Soovite nüüd eluga edasi minna, kuid tunnetate enda ümber justkui müüri, suhteid on tekkinud, kuid on midagi, mis ei lase alanud suhtel edasi areneda. Ehk olekski vaja seda "müüri" põhjalikumalt uurida: millest see müür koosneb, millest on laotud, mis aitab sel püsida. Kirjeldusest saan järeldada, et oluline osa siin on hirmul taas pettuda, haiget saada, jälle õnnetu olla. Ühelt poolt on kartus põhjendatud - see aitab eemaldada valikuid, mis kindlasti ei sobi, samas hoiab seesama hirm eemal ka võimalikke häid valikuid ja arenguid.
Usk sellesse, et maailmas võib leiduda sobiv partner just teie jaoks, aitab kindlasti edasi, sest sisemisel uskumusel on väga suur jõud. Ent tundub, et teie seda usku vähendab või "sööb" selle usu n-ö vastandjõud, mis kahtlustab pettust, valelikkust, mitteaustamist. Kui mees ja naine kohtuvad ja kumbi on huvitatud suhte loomisest, vaevad kumbki võimalusi, nii riske ja ohte kui ka häid arenguid-boonuseid. Ebakindlus ja kaitselisus on reeglina suhte arengu takistajad, suhteid aitab arendada avatus ja siirus, julgus olla ehe, ka julgus riskida, mis ühtlasi tähendab ka julgust riskida kaotusega.
Suhted on mingil moel alati riskantsed, iga suhte sees varitseb ohte. Kui tutvus on juba mõnda aega kestnud, siis enamasti selgeneb ka sisemine otsus: kas pigem EI või pigem JAA. Kuidas te saate teada, kui te ei proovigi, isegi kui olete öelnud JAA? Eeldusel, et esmane sisemine valik on sündinud südame ja mõistuse koostöös (need on reeglina meie parimad valikud), peaks ehk ikkagi võtma julguse kokku ja minema edasi läbi oma hirmu. Teil on juba läbitud väga oluline-eluline õppetund, peaks olema sisemist küpsust ja piisavalt enesele toetumise oskust. Need kaks on väga olulised ka suhte ülesehitamisel ja igapäevasel loomisel, ning aitavad toime tulla ka nende olukordadega, mis ohtlikud või keerukad tunduvad. Heas suhtes elamise nautimine ja üksinda elamise nautimine on selle poolest sarnased, et nõuavad sama eeldust: head läbisaamist iseendaga. Ja kui see on inimesel olemas - siis on ta küll varustatud peaaegu kõigega.
Nii et soovin teile edu!

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!