Mul selline mure ,et depressioon sai alguse juba teismeeas,millele vanemad aga erilist tähelepanu ei osutanud.Nüüdseks asjad nii kaugel,et nähtavasti vaja ravimeid terve elu võtta.Oma arstiga konsulteerides soovitas too mul endale lapse muretseda ehk siis sünnitada ja depressioon pidavat siis taanduma ja ühesõnaga elate pilvedel.Ootamatu rasedus tõi aga hoopis teise pöörde.Suure kaalumise järel otsustasin siiski sünnitada ja kogu raseduseperiood ja lapse saamine muutis mu haiguse veelgi hullemaks.Ei saabunud seda õnnetulvi vaid lihtsalt peale sünnitust oleks justkui koormast vabanenud.Erilist ematunnet ei ole ka ravimite abil saabunud ja see laps oleks justkui mulle võõras,kes kohutavalt probleeme mu ellu tõi.Eemaldusin oma sõpradest hoian tänaseni omaette ja suudan kuidagimoodi veel tööd teha ,et ära elada.Kuidas see aga lapsele mõjub,kui ema selline loid ja elutu?Temast on täitsa kahju.Mida teha ,kui lihtsalt ei ole seda tahtmist ja ei suuda vastutust võtta selle lapse ees?
Olete olnud pikalt depressioonis ja püüdnud haigust ka ravida. Tegu on tõesti raske ja tihti pikalt ja valuliselt kulgeva haigusega, mida on vaja tõsiselt ravida – seda olete ka püüdnud teha. Ent nagu kõigi haigustega - haiguse ravimise teeb rohkem võimalikuks inimese tahe terveneda. Elus on ikka ka neid aegu, mil tundub, et raske on millestki rõõmu tunda, olevik tundub tume ja tulevik samuti. Kui aga enam üldse millegi üle rõõmustada ei oska ega taha, siis on olukord tõesti keeruline. Kuna teil on laps, siis ise masenduses olles riskite ka lapse vaimse tervisega. Lapsest on tõesti kahju, ent millal teil hakkab kahju iseendast? Just iseendast peaksite alustama, kui suudate ennast aidata, aitate ühtlasi ka last.
Omal moel on depressioon valiku tulemus: kui inimesel on liiga raske, liiga palju lahendamatut, liiga palju tundeid, millega ei oska midagi peale hakata, siis võib depressioonist saada omalaadne kaitseline eluviis. Sellest kaitselisest olukorrast, mida võib ka blokaadiks nimetada, ongi raske välja tulla, kuid kindlasti võimalik, kui inimene ise väga soovib.
Kirjutate, et põdesite depressiooni ilmselt juba teismelisena. Depressiooni haigestumine on tõesti tihti seotud varasemasse eluperioodi jäänud allasurutud tunnete-mõtetega, ka varasemast elust kujunenud piiravad mõtteviisid ja hoiakud mõjutavad. Neid varaseid mõjusid peaks uurima koos psühhoterapeudiga, üksi on raske näha võimalikke seoseid-mõjusid ja leida väljapääsu. Nii et lisaks antidepressantide võtmisele peaksite kindlasti leidma endale sobiva psühholoogi. Tablett ravib ikkagi vaid tagajärge. Psühhoteraapia aitab jõuda sügavamate põhjusteni. Abi ja toetust võib lisaks olla kellestki, kes kuulab ja tõeliselt mõistab, aidates sellega kaasa, et teie iseend mõista saaksite.
Ehk võib üks põhjusi olla ka see, et te pole saanud piisavalt head kontakti ega mõistmist nende asjatundjatega, kelle poole olete seni pöördunud? Psühholoogi/terapeuti valides on väga oluline, et leiaksite kellegi, keda tõeliselt usaldada saaksite - ma ei oska arvata, kas on jõudu sellega tegeleda, et proovida veel minna ühe või teise spetsialisti jutule, kuni leiate enda jaoks sobiva inimese, ent kirjelduse põhjal tundub mulle, et üksinda te jääte hätta, nii et palun ärge jätke end üksi.
