Lapse isast läksin lahku, kuna isa ei pööranud lapsele mingit tähelepanu, oli hoolimatu ja armastas napsutada, kuigi last soovis väga. Veidi peale lahkuminekut kohtusin uue mehega, kellega omavahel koheselt väga hea klapp tekkis, probleeme meil praktiliselt ei ole ja oleme koos väga õnnelikud, ta on väga hea ja hooliv nii minu kui lapse suhtes ja aitab alati. Aga ise tunnen, et pidevalt jälgin, kuidas ta lapsega suhtleb, tundub liiga nõudlik ja range. Oma lapsega, kes temaga koos ei ela, on ta küll veel rangem ja nõudlikum, minu omaga hoiab ennast tagasi, aga ikka tundub mulle vahel, et ta pingutab üle. Hindan väga seda, et ta lapsega toimetab ja alati ta plaanidesse sisse arvab, kuigi tegelikult ei ole laps ju tema oma ega pole tema mure võõra lapse pärast joosta, samas on hetki, kus ootan temast rohkem. Näiteks kui laps öösel nutuga ärkab - raske on teda maha rahustada ja tavaliselt ei aitagi miski, nutab mõnda aega ja siis jääb magama. Mõtlen, et ehk oleks sellest abi, kui mees läheks, laps armastab teda väga ja ootab alati. Aga on hetki, kus mees hoiab ennast kõrvale. Usun, et siinkohal mängib rolli ka see, et olen talle paar korda märkuse teinud, kui ta on minu arust üle pingutanud, ja siis ta teadlikult ei võtagi enam osa. Komistuskivi ongi ilmselt selles, et erimeelsusi kasvatusmeetodite osas tuleb ette kõigis peredes, lihtsalt kui laps on ühine, siis mõlemad vanemad tunnevad õigust kasvatada ja otsustada, enda seisukohta kaitsta, aga antud juhul mees ilmselt tunneb, et laps on võõras ja tal pole õigust sõna võtta ja seega tõmbab tagasi. Ja nii ma seisangi probleemi ees - ma tahaks, et ta samamoodi osa võtaks, seda enam, et see tal loomulikult tuleb, isegi kui me alati ühel nõul ei ole. Ei saagi olla, oleme ju erinevad inimesed erinevate nägemustega, on loomulik, et esineb erimeelsusi. Samas kardan tohutult, et ta lapsega ülekohtune on. Liiga palju on juhtumeid, kus võõrasisa lapsele liiga teeb ja ei taha, et minu laps peaks kannatama. Näen ka, kuidas laps temaga ise kontakti otsib ja tema tähelepanu tahab. Laps ei ole mehele kindlasti mitte vastumeelne, ta hoiab teda väga, lihtsalt ei oska temaga mängida. Suudan seda mõista, sest tunnen tihti, et ma isegi ei oska.
Asja teeb keerulisemaks see, et mees ei ole eriti probleemide läbi rääkija. Midagi temaga läbi arutada on üsna raske, tema ei keskendu probleemile, ta lihtsalt ei mõtle sellele.
Lapse pärisisa huvi oluliselt kasvanud ei ole peale lahkuminekut, millest on ääretult kahju. Lapsel on aga isafiguuri vaja, näen, et ta tunneb sellest puudust ja uus mees täidab lapse jaoks selle lünga, oskaks me vaid ise õigesti käituda. Ma ausalt ei tea enam, kuidas käituda. Laps on 3,5-aastane, väga elav ja mitte kõige sõnakuulelikum laps, rõõmsameelne ja armas. Tean ka, et mina olen lapse suhtes erapoolik, mees ilmselt mitte ja näeb eluolu selgemini.
Olete oma lapse isast lahus ja elate koos uue mehega. Teiega koos elab ka teie laps. Üldiselt olete olukorraga üsna rahul, kuid siiski veidi segaduses lapse ja uue mehe suhete osas.
Teie kirjast ei leidnud ma otseseid küsimusi ja seepärast peegeldan siinkohal omi mõtteid.
Olen teiega nõus, et lapsele on hea omada isafiguuri. Ideaalis ongi see muidugi isa, kuid üldjuhul piisab ka ühest turvalisest mehest lähiringkonnas, kellega lapsel on side. Mõnikord on selleks vanaisa, mõnikord ema uus elukaaslane, mõnikord isegi n.ö. pilt ema peas ehk see, kuidas ema mõtleb ja kuidas laps tajub, et ema lapse isast mõtleb. Kui ema kõrval on mees, siis on lapsel kergem täita oma arengulist ülesannet ja emast eralduda. Laps tajub ja õpib, et ema ei ole vaid tema päralt, et ema ja isa või ema ja onu vahel on mingi side, milleni tema ei küüni. See teadmine tekitab lapsele küll mõningast stressi, kuid see on normaalne ja seeläbi õpib laps ajapikku oma emotsioonidega ja ikka ja alati ettetulevate frustratsioonimomentidega hakkama saama. Selline eraldumine peaks algust saama juba peale lapse aastaseks saamist ja see kestab etapiviisiliselt pea kooli alguseni välja. Seega ei ole kõige olulisem, milline isa/ kasuisa on lapse kõrval, vaid see, kuidas ema sellest mehest mõtleb. Kui laps näeb, et ema on õnnelik ja rahul selle mehega, siis on see tema jaoks kõige parem. Teine põhjus on muidugi see, et mees näitab teistsugust, just mehelikku eeskuju, teistsugust maailma, teistsugust suhtlemisstiili, mis on lapse jaoks rikastav ja see loob mudeli, millest tulevikus oma elus lähtuda.
On mõistetav, et tajute end jälgimast, kuidas teie uus mees teie lapsega suhtleb. Oma lapse kellegi mõjusfääri usaldamine on suur samm. Siiski on lapse jaoks kõige olulisem, et just teie suudate rahuneda. Kui uus mees ei ole vägivaldne ja lapsel on temaga üldjuhul hea kontakt, siis ei peaks te liialt tema teistsuguse suhtlemisstiili pärast muretsema. Kui aga mehe käitumine on pigem agressiivne ja ebaõiglane, siis peaksite seda ikkagi talle üheselt teada anda. Oleks hea, kui te suudaksite enda jaoks läbi mõelda ja isegi selgelt oma peas sõnastada, millisena teie näete lapse pärisisa ja teie uue mehe rolle teie lapse eest hoolitsemisel. Mõnikord tasuks appi võtta kasvõi paber ja pliiats, sest must- valgel kirja pannes tekib ka selgus paremini ja siis on võimalik oma nägemust neile mõlemale osapoolele selgemalt edastada. Kui teis endas on selgus, siis tajub seda ka laps ja tema turvatunne suureneb ja ta kasvab arengut toetavas keskkonnas.
Kui teie praegune mees ei soovi probleemidest rääkida, siis ei saa te sinna midagi parata. See, mis te saate teha on edastada oma seisukohti. Tehke seda Mina- sõnumitega. Mina. sõnumid ei ole süüdistavad ja peegeldavad vaid teie vajadusi. Need ei haava partnerit. Oluline on, et teis endas oleks enne selgus, siis jõuab ka sõnum partnerile kohale. Vaadake lisaks meie kodulehelt : Suhtlemisoskuste KKK alt.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et lapsele ei ole vaja ideaalseid ema ja isa, pigem seda, et tema vanemad või lähedalseisvad kasvatajad oleksid üldjoontes oma eluga rahul ja õnnelikud.
