Tere
Mina ei teagi kus kohast mina peaksin alustama ,minul on kohe päris mitu muret .
Üks on kindlasti see ,et 2009a -l suri minu ema ja siiani on see minu jaoks väga raske .Kui mul on raske ja olen kurb siis ma nutan väga palju ja soovin ,et mu ema oleks minuga ja ma ei peaks olema üksi kõigi oma muredega .
Isa on mul elus ,aga tema ei taha minust midagi teada ja seda juba siis kui sündisin ,kuna ta ei suutnud leppida sellega ,et tal ei sündinud poeg .
Vanavanemaid mul ka enam ei ole . Vennad ja õde elavad välismaal .Õega suhtlen ,kuid vendadega põhimõtteliselt üldse . Tunnen ennast väga üksildasena ,tunnen ,et mul ei ole kedagi ja keegi mind ei armasta . See on väga raske .
Teine mure mis mu segadusse ajab on minu suhe .Olime mehega juba ammu koos ,kuid üks hetk läksime lahku ja olime aasta jagu lahus . Nüüd oleme jälle koos ja meil on 2a tütar . Kuid selle suhtega on ka nii ,nagu ta on . Ma isegi ei tea miks me ära leppisime ja koos jälle oleme . Kardan ,et asi ongi selles ,et tunnen muidu ennast üksikuna ja leppisin ära temaga sellepärast ,et ma ei oleks üksi ja ,et mul oleks tema pere ,ka minu pere . Tean ,et aastatega ikka tekib suhtes rutiin jpm , aga me ei ole kuskil 4kuud vahekorras olnud ,mitte et tema ei tahaks ,mina kahjuks ei taha . Asi selles ,et kui olime lahus ,siis oli mul ka paar teist suhet ja nendes suhetes olles ,mõtles vastas pool rohkem ka minu peale ,nii voodis kui ka niisama . Aga oma mehega on mul voodielu täiesti teine . See on kiire ,umbes et maha ja taha -valmis . Tean ,et peaksin mehega sellest rääkima ja olen seda mingil määral teinud ,aga sellegi poolest ei saa ma rääkida ,et lahus olles kogesin midagi sellist mida temaga kunagi kogenud ei ole ,siis see lõhuks meie suhte .Tegelikult ongi mul tunne ,et kõik on kohustus . Ma ei teagi olen täiesti segaduses . Tean ,et kui mu emme oleks elus ,siis läheksin tema juurde ,aga praegu niisama ära ma ei oskaks minna . Mul ei ole kuhugi minna ja raha mul ka ei ole . Ma ei oskaks üksi olla ,toetun arvatavasti liiga palju oma mehele.
Üleüldiselt on kõik väga pingeline . Tööga on mehel raskusi ja raha ei ole . See tekitab veel omakorda pingeid . Olen pidevalt närviline ja selle elan kogemata oma lapse peal välja -muidugi mitte meelega . Armastan oma last üle kõige ja sellepärast ma ka kõigega lepin ja surun alla ,oma soovid .
Tunnen ,et ma ei ole enam naine ,vaid lihtsalt ema . Vajan ka õrnust ja hellust ,kuid ma ei tea kas seda enam oma mehega tunda saan . Ma ei tea ,kas olen koos temaga tõesti armastusest ja lihtsalt mured segavad või tõesti olen koos ainult harjumusest ja kartusest üksi jääda . Ma ei tea ,kuidas ma selles selgusele saaksin . Tean ,et pean kellegiga rääkima ,sest muidu ma läheksin lihtsalt hulluks ,sest olen harjunud ,et sain emaga rääkida ja ta andis mulle nõus ,kuid nüüd ei ole mul kedagi . Kuhugi profi poole ei saa pöörduda ,kuna see on kallis ja seda endale lubada ei saa . Ma ei teagi mida teha . Olen oma segadusega üksinda ja ei tea mis saab . Seda pole mõtet soovitada ,et räägiksin mehega ,kuna olen seda teinud just nii palju ,kui olen saanud ,aga kõike ei saa mehega rääkida . Ja nii ma olen oma mõtete ja segadusega üksi .
Äkki oskate teie mind kuidagi aidata ,olen väga tänulik .
Olete murelik mitme probleemi tõttu oma elus, eelkõige tundub see kõik olevat seotud teie üksindustundega. Ema surm on kindlasti üks raskemaid kaotusi elus, ja kui siis ei ole võimalust toetuda isale või õdedele-vendadele, võib mahajäetustunne olla tõesti suur. Te lõpetate küll oma kirja mõttega, et mehega rääkimist (seega temale toetumist) pole mõtet teile soovitada, samal ajal aga on siiski mõttekoht, et kas siiski just elukaaslased ei võiks olla need, kellega koos olles, kellega oma mõtteid-tundeid jagades elu kergem ja lahendused leitavad võiksid tunduda.
Ses olukorras oleks ehk oluline leida ressursse, millele-kellele toetuda.
Õde ja vennad. Ma ei oska arvata, mis asjaolud on olnud need, mis on teid üksteisest kaugele viinud (ma ei mõtle siin kilomeetreid). Kas võib olla, et ka nemad teist puudust tunnevad, kuid ei ole julgenud ühendust võtta või seda hoida? Kas teie võiksite olla see, kes algatuse teeb? Võib-olla saaksite just nendega jagada oma leina ema pärast ning toetada üksteist usaldamise ja mõistmise kaudu. Täiskasvanute maailmas ei ole ju mõeldav, et keegi kellegi eest probleeme lahendaks – see ei ole võimalik – ent juba see, et keegi lähedane mõistab ja kaasa mõtleb, on reeglina abistav.
Sõbrad ja kolleegid. Kirjast ei ilmne, kas teil on sõpru, kellega koos väljas käia, maailma asju arutada, koos sportida või mõnda hobitegevust jagada. Isegi kui pole päris südamesõpra, keda üleni usaldada, siis koos olemine meeldivate inimestega on ka kindlasti üks eluväärtusi.
Mees. Kirjutate, et olete mehega püüdnud rääkida, aga kõigest ei saa. Ma võin eksida, kuid kirja põhjal tundub, et te ei saa mehega rääkida just neist asjust, mida ainult mehega rääkida saabki. Kellega siis veel saaksite arutleda, kes te kaks olete teineteisele ja kuhu olete teel? Mida te kumbki suhtelt ootate? Millised ootused on täidetud, millised täitmata (ka seksi osas)? Ma ei tea, kuidas te saate uurida, kas soovite selles suhtes edasi olla või mitte, kui teil ei ole neid vastuseid. Tõsi, vahel me kardame neid vastuseid saada, sest pelgame haiget saada ja pettuda ning siis elamegi nii öelda ilma vastusteta. Aga küsimused valutavad ikka meie sees. Kas oleks parem variant siiski saada need vastused, püüda ennast ja seega ka suhet muuta, püüda teha midagi teisiti, et elu ja suhe pakuksid rohkem rõõmu ja rahulolu? Inimesed on erinevad, mõne jaoks on kergem elada vastusteta, mõni võtab julguse kokku ja püüab muuta… ja kui muuta ei õnnestu, siis eluga edasi minna… Teil on võimalik teha oma valik.
Teie ise. Jätsin selle siinses loetelus viimaseks, kuigi just teie ise olete kõige tähtsam. See on teie elu, teie valikud. Ei maksa ennast alahinnata. Kui teil on seni olnud vähe oskust toetuda iseendale, siis just seda oskust oleks vaja arendada. Koos teistega olemine, lähisuhtes olemine on inimeseks olemise „programmis“ sees. Kuid see, kellega me koos oleme ja mil viisil, on igaühe enda otsustada. Täiuslikku elu ja täiuslikku suhet pole olemas, aga ehk ikkagi saate midagi teha, et käesolev suhe pakuks rohkem rahulolu? Ja kui vaatamata püüdlustele see siiski ei õnnestu, siis on ikka veel valikuid: kas leppida selle suhtega, püüda elada nii hästi-halvasti, kui välja kukub, või otsustada siiski lõpetada see suhe, olla mõnda aega ilma partnerita ning alles siis vaadata uue järele ringi. Tahtmisest oleneb palju, ja ka julgusest. Neid kahte soovingi teile.
