Eestis vist ei ole väga levinud selline viis, et lapsed veedavad pool aega ema juures ja pool isa juures. Ühiskondlik arvamus tundub olevat, et lapsed peaksid jääma emaga. Meie jaoks on lahendus pool aega emaga ja pool isaga, kuna isa ei olnud nõus mingil juhul olema "pühapäevaisa" ja ka minul endal on tegelikult hea meel, et lapsed saavad jätkata lähedasi suhteid nii emaga kui isaga. Samas on mul aeg-ajalt süümepiinad, et olen halb ema. Kuidagi tundub, et eeldatakse, et lapsed jäävad emaga ja tunnen ennast meie lahendusest rääkides veidi halvasti, nagu oleksin halb ema, kes nö loobus lastest või ei suvatse neid kasvatada vms. Lapsed väga väikesed ka veel - 3a ja 5a. Kuidas selle süümepiinaga toime tulla?
Teile ja teie laste isale sobib, et lapsed on pool aega teiega ja pool isaga. Probleem on aga selles, et tajute ühiskondlikku ootust nagu peaksid lapsed elama ikka ema juures ja see tekitab süütunnet ning paneb teid tundma halva emana. Ütlete, et halvasti tunnete end teie lahendusest tuttavatele rääkides. Peale lahutuse iseenda, mis on nagunii üldjuhul emotsionaalselt raske, on raske ka tuttavatele rääkimine nii lahutusest endast kui ka järgnevatest sammudest. Igal inimesel on omad väärtused ja uskumused, mis on lastele hea. Seega on loomulik, et kohtute paljude erinevate arvamustega kas otseselt või kaudselt. Ja nii süütunded kui ka kõik muud tunded on peale lahutust alati loomulikud.
Perenõustajana ütlen, et lastele on peale lahutust oluline, et neil oleks võimalik armastada mõlemat vanemat. See on võimalik juhul, kui lapsi ei tõmmata vanemate vahelistesse pingetesse ega kritiseerita teist vanemat laste ees. Mees ja naine võivad olla haavunud või vihased, kuid lastel peab olema võimalus oma teise vanemasse hästi suhtuda. Lapsed võivad näha vanemate emotsioone, kuid mis iganes on juhtunud vanemate vahel, see on vanemate asi. Kahjuks juhtub tõesti sageli nii, et peale lahutust jääb laste kontakt isaga nõrgemaks. Kui teile aga sobis selline võimalus, et mõlemad vanemad jäävad võrdselt laste eest hoolitsema, siis on see ainult hea.
Tähtsam kui tundide ja päevade jagamine on laste jaoks see, et vanemad leiaksid abi toetust, kui neil on raske ja et vanemate eludes tekiks ajapikku uus tasakaal. Lapsed vajavad vanemaid, kellel oleks energiat ja jõudu olla laste jaoks olemas ning kelle silmad säraksid, kui nad lapsi vaatavad. Kui lapsed jäävad ainult ema juurde, siis võib juhtuda, et ema ei leia võimalust hoolitseda iseenda eest, ning lapsed hakkavad alateadlikult hoolitsema ema enesetunde eest ning nende enda areng jääb tahaplaanile. Samuti võib sel juhul tekkida lastes lojaalsus ema suhtes ning nad ei julge avalikult rõõmustada isaga koosveedetud aja üle.
Küsite, et kuidas tulla süümepiinaga toime. Vastus võikski olla see, et usaldage oma sisetunnet, mis ütleb, et nii on teie lastele hetkel parim. Kirjast jäi mulje, et selline variant sobib teile mõlemale praegu hästi. Kahtlused ja sellest tulenevad tunded on samuti loomulikud. Tunnete tundmine ei ole ohtlik. Võite teadvustada endale tunnet ja siis küsida endalt, mis teile hetkel õige tundub. Inimese peas on ikka ka vastuolulisi mõtteid ja tundeid ning siis on hea neid teadvustada ja teha mõistusega (südametarkusega) otsus, millise mõtte juurde tundub õige jääda. Alati võib teie teele sattuda inimesi, kes kritiseerivad teie otsust, kuid siis on oluline enda tõekspidamiste juurde jääda. Laste kasvades võivad teie vajadused muutuda ja siis saate ka uusi otsuseid teha. Oluline on aga, et lapsed võiksid vabalt rääkida oma tunnetest, pettumustest, unistustest ja ootustest. Samuti on oluline, et lapsed saaksid küsida ja oma küsimustele eakohaseid vastuseid. Ja laste arengule kõige olulisem, et nad saaksid kalliks pidada mõlemat vanemat.
