Tere!
Meil selline mure, et laps läks nüüd sügisel (2a6k) lasteaeda. Nüüdseks on ilusti kohanenud, ei lähe nutuga ja on õhtul rõõmus ja rõõsa
Mure aga on selles, et nüüdsest ei lepita kodus enam mitte kuidagi issiga, ainult emme sobib - süüa anda, pissile, pessu, ainult emme. Varasemalt on alati olnud ükskõik, kas emme või issi. Kui koju on vaja jääda issiga, siis lepib ilusti, et emme läheb ära, jääb ka vanaema ja onuga ilusti, kuid kui emme on kodus, siis ei sobi keegi muu.
Näen, et see muudab issi hästi kurvaks ja ta tõmbub rohkem endase
Issi oli see, kes hakkas last lasteaeda viima ja emme käis järgi - kas selles võis olla asi? Igal juhul on meie pereelu dünaamika paigast ära ja kõik natuke nagu ärritunud.
MIda teha - kas sundida teda issgia koos näiteks pessu minema ja ise keelduma? Andma neile rohkem "meeste-aega"? Lasteaia stress?
Lasteaiaga harjumine ja ka juba harjunult seal käimine on väikelapsele ikka pingutus ja teataval määral pinget-ärevust ning seega ka käitumismuutusi tekitav. Lapsed näitavad oma päevapinget erineval moel välja. Teie kirjelduse põhjal tundub, et just teie olete lapse jaoks n-ö turvapaik, ja see võib olla põhjus, miks laps soovib kõiki toimetusi teha nimelt koos teiega ning teie kodus olles valib ta just teid, mitte teisi samuti ligiduses olevaid täiskasvanuid. Lasteaias käies lapse turvalisuse varu paratamatult väheneb, ema läheduses see taastub. Laps lihtsalt seisab oma vajaduse eest.
Võite ju ka proovida, mis muutub siis, kui teie viite lapse lasteaeda ja issi toob. Lapse peas võib ju olla seos, et issi on see, kes ta lasteaeda „ära annab“ ja emme see, kes ta sealt „päästab“. Samas kui laps on kenasti harjunud, ei lähe nutuga jms, mis te kirja alguses kirjeldate, siis see vast pole siiski tõenäoline.
Pigem võiks issi kurvastamise ja eemaletõmbumise asemel olla initsiatiivi näitav ja jääda rahulikuks-koostöövalmiks ka siis, kui laps tema algatustega kaasa ei tule. Kõikide olukordade lahendumise eest on vastutav vanem, pere-elu dünaamika loksutavad paika ikka vanemad, mitte laps. Lapsed ei ole pahatahtlikud, nad lihtsalt reageerivad mingite olukordade peale vastavalt oma alateadlikult tunnetatud vajadustele. Ja kuigi lapsel on tihti oma lahendused (tahan just emmega pessu minna!), siis vanem on see, kes otsustab, ja vanem otsustab muu hulgas ka selle, kuidas see otsus ellu viiakse, näiteks kas tegu on vanemliku korraldusega või hoopis peetakse läbirääkimisi või antakse lapsele mitme variandi vahel valida. Viimane variant on nii mõneski olukorras lapsele kõige sobivam, sest soodustab mina-kasvu ja eneseusu suurenemist. Võib ju proovida, mis juhtub siis, anda lapsele valida, kumba moodi ta tahab: kas issiga pessu ja emme loeb unejutu, või emmega pessu ja issi loeb unejutu.
Olukordades, kus aga millegipärast ei saa lapse soovile vastu tulla, tuleks peegeldada lapse tundeid, neid aktsepteerida ja seejärel tegutseda. Nt saab isa öelda: jah, ma saan aru, et sa tahad emmega pessu minna, sulle meeldib just emmega koos hambaid pesta ja tuduriideid selga panna. Aga täna on emme nii väsinud, et ei jaksa, täna läheme meie kahekesi pesema.
Kui vanem on seejuures rahulik ja lapse tundeid mõistev, saab enda tunnetega hakkama ning võtab olukorra lahendamise vastutuse endale, siis enamasti rahuneb lapski kiiremini ja nõustub vanema pakutud lahendusega. Kõigis sarnastes olukordades on oluline, et olukorra lahendamise vastutus oleks täiskasvanul, mitte lapsel. Lapsed reageerivad neis olukordades tihti üle just siis, kui tajuvad vanema hädasolekut, ärritust ja nõutust.
Nii et rahu ja kindlust otsustamisel, sõbralikke vanemlikke algatusi koostegevusteks, ja ka nn meesteaja tekitamine isale-pojale on kindlasti hea idee.
