Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Hirm

Elisa
Külaline
Postitatud 07.11.2013 kell 14:23
Tere

Sooviksin pisut selgust saada oma kummaliste hirmude osas. Nimelt olen viimastel aastatel märganud, et kardan puudega inimesi. Mitte neid kelle mõistus on selge ja nad on mingi õnnetuse tagajärjel ratastooli aheldatud vms. Aga just vaimupuudega inimesi. Olin varasemalt ka üsna agar Puutepunkti saate vaataja, aga nüüd kui seal mõnda vamupuudega isikut näidatakse tunnen vajadust oksele minna, sest see tunne mis mind selliseid inimesi nähes valdab võtab minu üle võimust. Ma tunnen ennast nii kohutava inimesena, et nii tunnen, aga ei saa sinna samas ka midagi parata.. Sad Veel üks asi mis mul okserefleksi esile kutsub on see kui mu ema ilma proteesideta naerab. Ta kaotas oma hambad üsna noorelt ja on sellest ajast peale proteese kandnud. Kodus ta aga aeg-ajalt neid ei kanna, aga naerab sellegipoolest nii et kogu puudujääv osa on näha.. Ta on ju mu ema ja peaksin teda armastama sellisena nagu ta on, hammastega või ilma.. Aga see tekitab minus mingi ületamatu hirmu ja vastikuse tunde, millest üle saamiseks läheb jälle omajagu aega. Olen alati arvanud, et olen üsna tolerantne inimene.. aga tuleb välja, et see polegi tõsi. Suudan olla tolerantne ainult teatud piirini. Soovin teada kuidas endas seda tolerantsust kasvatada? Mida teha selleks, et ma ei kardaks asju ja inimesi, kelle/mille kartmiseks pole tegelikult ju põhjust?
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 09.11.2013 kell 15:28
Jah tõepoolest, üldiselt ei ole põhjust karta vaimupuudega inimesi ega ka füüsiliselt ebatäiuslikke inimesi.
Teisalt on meil elus erinevaid etappe, kus isiklik taluvuspiir on natuke madalamal kui tavapäraselt. See on inimlik ja pigem räägib empaatiatundest, kui et selle puudumisest. Arvan, et sellisel juhul tuleks enda tundeid austada ja mitte tunda end häirituna või lausa süüdi, kui näiteks Puutepunkti vaadata ei saa. Emale võiks ikkagi öelda näiteks: Mulle meeldib palju rohkem, kui sul hambad suus oleksid. Loodetavasti ta ei solvu.

Kuna teie probleem on kestnud juba mõned aastad ja see jätkuvalt muret valmistab, siis julgustaksin teid pöörduma spetsialisti poole, kellega saaksite arutada, millal hakkasite sellist hirmutunnet tajuma ja milline tähendus on okserefleksil. Tihti on nii, sellised ärevuse sümptomid saavad alguse teatud tingimustel ja teatud ajal, hiljem elavad need juba oma elu ja avalduvad üsna ebaloogilistes situatsioonides. Koos psühholoogi või psühhoterapeudi või psühhiaatriga saaksite arutada, milliseid ravivõtteid kasutada ja kas piisaks n.ö. jututeraapiast või on olukord nii raskesti talutav, et võiks kaaluda ka tabletiravi. Ärevuse ning hirmude ravis on tihti peetud kõige tulemuslikumaks kognitiiv- käitumuslikku teraapiavormi. Lisan ka lingi vastavate terapeutide kontaktidega.

http://www.ekka.ee/liikmed

Soovin teile pealehakkamist oma probleemiga tegelemisel ja elukvaliteedi parandamisel.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!