Tere, mul on täitsa tõsine mure oma 6 aastase poiss- lapsega. Kuna Lääne-Virumaa kandis on lastepsühholoogid puhkusel, võtan Teiega ühendust, kuna ma ise ei oska enam mitte kuidagi oma lapsele läheneda. Toon näite: Õhtu on käes, aeg on tuppa tulla, ütlen talle, et 10 minuti pärast säti ennast tuppa, sest aeg on hiline ja lastel on aeg magama minna. Siis hakkab õues hüsteeriline karjumine pihta, et tema ei tule, tahab veel olla, siis saadab mind juba suguelunditesse. Kui oleme lõpuks koju saanud, ei taha ta minna pesema, ta ei taha, ei viitsi, miks ta peab. Püüan rahulikult temaga rääkida, selgitada. Siis hakkab jälle röökimine pihta. Ja nii igapäev kell 22 me saame voodisse, sest ta ei suuda rahuneda. Viimane kord külas käimisest ka ei tulnud midagi välja, laps pani jalad laua peale, palusin tal need ära võtta, ta vaatab silma ja ei reageeri sellele. Ütlesin 5 korda niimoodi, lõpuks kui minu hääl tõuseb, ütleb mis sa närvitsed, kas sa ei või ilusti paluda? Ükskõik mis kohapealt ma teda keelan, ta ei tee sellest väljagi. Nüüd katsetan uut meetodit, ma ei tea kas nii tohib aga koduarest, teist päeva ei lase teda juba õue, kuni oskab täiskasvanutega käituda. Kui saab millegi paha asjaga hakkama, ta ei tunnista ka seda, valetab otse näkku. Koguaeg käib üks kauplemine, tee mulle see, siis ma koristan selle ära. Elementaarseid asju ta ka ei suuda teha, wc-s käimine on täiesti hulluks läinud, pissib meelega üle poti ääre ja maha. Vett peale ei tõmba. Ütleb sellepeale miks ma peaksin? Ühesõnaga minu jaoks on see katastroof, järgmine aasta on kooliminek, mis siis saab, kui ma juba ei saa temaga hakkama. Suured tänud, kui leiaksite aega vastata! A.
Saan aru, et tunnete oma pojaga suheldes aina suuremat abitust, kuna ta ei võta teid kuulda, ei mõista teie soove ega allu teie nõudmistele ja ettepanekutele. Muretsete juba järgmise aasta pärast, kui algab kool, mis toob kaasa tegevusi, kus koostöö on eriti oluline. Olete proovinud selgitamist, palumist, hääle tõstmist ja karistamist, kuid kirjast saan aru, et häid tulemusi pole te saavutanud. Kirjast ei selgu, milline on teie koostöö lapse isaga. Kas laps käitub teie mõlemaga ühtemoodi või kuulab ta isa rohkem? Kas saate lapse isaga lapsekasvatusteemadel rääkida ning teineteist toetada?
Kirjast saan aru, et teil on hetkel lapsega kujunenud välja võimuvõitlus ja seda muuta saab tõesti ainult vanem. Seega on väga hea, et otsite abi ja uusi ideid, kuidas lapsele läheneda. Tõenäoliselt saate varsti ka konsulteerida mõne lastepsühholoogi või pereterapeudiga, et juba tõhusamat abi saada.
Üldiselt võib öelda, et üheks põhjuseks, miks lapsed muutuvad trotslikuks, on see, kui neis kasvab tunne, et nad ei ole mõistetud. Kui vanemad esitavad oma plaane ja nõudmisi, siis on loomulik, et lapsed tunnevad esialgu, et nende plaanid ja soovid pole tähtsad. See tekitab trotsi. Ja kui laps kogeb mittemõistmist juba mõnda aega, siis muutub trots aina suuremaks ja võitlus hakkab ilmnema ka juba väga väikestes asjades. Mida siis teha? On ju loomulik, et vanematel on rohkem elukogemust ja nemad peavadki paljusid otsuseid tegema ja pereelu juhtima. Selleks, et vähendada lastes trotsi ja vastupanu on olemas üks väga hea oskus – aktiivne kuulamine. Lastel on lihtsam vanematele järgneda, kui nad kogevad, et vanemad siiralt püüavad ka neid mõista ja näha asju nende ka seisukohalt.
Vahel tekib vanematel hirm, et kui last püüda mõista, siis see tähendab automaatselt ka lapse soovi järgi tegutsemist. Tegelikult saab last mõista ka siis, kui vanem jääb oma seisukohale/nõudmisele kindlaks. Kui vanem on oma vajaduse väljendanud, siis on turvaline võtta aega, et kuulata lapse vastupanu, vajadusi ja tundeid. Selgituseks ütlen, et viha all on alati teised tunded – kurbus, hirm, süü, häbi, alandus, igatsus jne. Seega tasub vihast last kuulates proovida mõista, mida ta tegelikult tunneb ja vajab. Aktiivse kuulamise kohta saab lugeda Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või kokkuvõtet meie kodulehelt : http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Aktiivne kuulamine võtab pingeid maha ja see on hädavajalik, et lõpetada lapsega võimuvõitlus.
Teie toodud näidete puhul võib lapsele tema vastupanu korral öelda midagi sellist: „Ma näen, et sa ei taha veel tuppa tulla, sul on mängud poolile ja tahaksid veel väga kaua õues olla. Jah, ma saan aru, et sinu unistus oleks, et suvel ei peakski üldse tuppa tulema.“ Seejärel võite jälle korrata oma vajadust ning kuulata uuesti lapse tundeid: „Sa oled päris pettunud/kurb, et kell juba nii palju on ja sa pead tuppa varsti tulema.“ Teise näite puhul, kui olete palunud lapsel jalad ära võtta, võite öelda midagi sellist: „Ma ei taha, et jalad, millega sa põrandal käid oleksid laua peal, kus on meie toidud. Ma saan aru, et see ei ole sinu arvates oluline. Sinule meeldib jalgu laua peal hoida. Mina aga ei taha nii.“ Mida siiram on kuulamine ja mõistmine, seda kiiremini tekib ka lapses soov mõista ja aidata teid. Tähtis ei ole ju, et te ühtmoodi mõtleksite, vaid see, et laps arvestaks teie vajadustega.
Väljakujunenud suhtemustrid ei muutu tavaliselt kiiresti. Usun, et aktiivne kuulamine suurendab mõistmist ja vähendab pingeid, mis on oluline nii vanema-lapse suhte parandamiseks kui ka lapse emotsionaalseks ja muuks arenguks. Pereterapeut või psühholoog võib ehk aidata veel teisigi ideid pakkuda, kui saate täpsemalt rääkida ja kirjeldada olukordi. Häid ideid lapsega suhtlemiseks võite leida ka Carolyn Crowderi raamatust „Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni.“