Tere! Mul on suur mure 8-aastase poja pärast. Umbes kuu aega tagasi põdes ta tavalist viirushaigust, millega kaasnes palavik ja kurguvalu. Paar päeva oli hääl täiesti ära, siis see taastus ja pärast nädalakese kestnud köha, oli poiss jälle terve ja rõõmus. Siis aga tõmbas ta kogemata ühel õhtul toidu kurku ja see ehmatas teda sedavõrd, et järgnes paanikahoo sarnane seisund (kaebas südame kloppimist, higistas, värises ega suutnud paigal püsida). Ehkki ta juba aastaid oma toas magab, ei suutnud ta sel ega ka paaril järgneval õhtul üksinda uinuda. Tekkis jälle hirmutunne, mida ta seletada ei osanud. Hirmuga kaasnes imelik, justkui teeseldud köhatamine. Olime väga rahulikud, püüdsime õhtuseid hooge ennetada mõnusate juttude rääkimisega ja muinasjuttude lugemise, kuulamisega. Istusin tema kõrval, kuni ta uinus. Tasapisi hirm taandus ja ta suutis jälle ise magama jääda (kui uks vahelt lahti).
Ühel hetkel aga avastasin midagi imelikku. Söömise ajal tegi poeg pidevalt asja kööki või wc-sse. Hakkasin teda salaja jälgima ja mõistsin, et ta ei neela tahkeid toidutükke alla, vaid sülitab need välja. Kui me tema käitumise kohta aru pärisime, ütles ta, et ei suuda neelata. Pakkusin paar päeva lapsele köögivilja püreesid ja jogurteid purustatud puuviljade, marjadega. Isu oli/on tal hea, aga kui hakkasin tasapisi peeneks hakitud toitu lisama (nt. pehmeks hautatud kana vms) algas kõik otsast peale – toit käib suus ringi ja mõne aja pärast vaja minna sülitama. Kindel on see, et laps minuga ei manipuleeri ega teeskle, sest ta on ka ise nähtavalt mures. Püüame muidugi teda kogu aeg lohutada, et see on normaalne, kui inimene mõnikord oma mõtete tõttu rumalasti käitub ja et see möödub kohe-kohe. Innustame teda ja kiidame, kui väikseimgi tükike neelatud saab.
Ühel päeval tuli poiss õuest tuppa, kus oli sõpradega mänginud. Tõmbas külmkapi ukse lahti, võttis toormoosi ja tegi endale kiiruga kolm moosisaia. Hoidsin hinge kinni ja piilusin teda silmanurgast. Ja tõesti, saiad sai püstijalu söödud, ilma väiksemagi probleemita. Ta lihtsalt oli oma „kiiksu“ unustanud. Mina aga veendusin, et mingit füüsilist neelamistakistust mu lapsel olla ei saa.
Kui õhtusöögil jälle wc-sse asja tehti, tuletasin pojale meelde, et paar tundi tagasi ta ju sõi korralikult. Ta oli siiralt üllatunud (küllap polnud oma käitumist teadvustanudki) ja rõõmus. Nägin, kuidas ta püüdis oma edusamme korrata, ta tõepoolest tahtis nii väga, aga ometi lõppes kõik jälle nutu ja pettumusega.
Usun, et see „häire“ on tekkinud mitme asja kokku langemise tõttu. Köha, kurku aetud toit ja paanikahoog. Toidutüki tundmine suus, toob halvad kogemused meelde, ta hakkab köhatama ega julge neelata. Võib-olla ma ka eksin. Igal juhul oleme raskes olukorras ja näib, et sellest välja tulemiseks vajame asjatundlikku nõu ning abi. Kuna meie poeg on oma noore elu jooksul kaks operatsiooni läbi elanud, pelgab ta kõikvõimalikke arstikabinette, mistõttu usun, et psühholoogi jutule minek hetkel ainult suurendaks ta hirmu ja paneks teda vaid uskuma, et midagi väga tõsist ja halba on lahti. Sellepärast otsigi esialgu abi kirjateel.
Ette tänades
murelik ema
Teie kirjast selgub, et olete teinud mitmeid olulisi tähelepanekuid, mis seletavad poja neelamiskartust, mõistate tema hirmu ja püüate teda igati toetada sellest ülesaamisel. Ka tema ise ka ju väga püüab, kuid nagu sarnaselt paanikaga, ei allu tema hirm tahtele. Ta lihtsalt ei suuda end sundida tahket toitu neelama, mõte sellest, seos varasemalt juhtunuga takistab. Isegi, kui meenutasite, et ta ju äsja suutis saia süüa, kordus ometi kõik. Ta suutis neelata tahket toitu vaid seetõttu, et ei mõelnud sellele, ei püüdnud teadlikult neelata, vaid tegi seda spontaanselt. Usun, et temalgi on julgustav teada, et tegelikult otsest takistust ei ole, ta suudab, kuid teadlikult seda teha on veel tõrge.
Mida aga edasi teha. Mitmeid olulisi asju oletegi juba teinud. Näiteks olla ise rahulik, olla temaga koos, kui ta seda vajab, teda kuulata, kuid julgustada teda ka muudeks tegevusteks, teiste poistega midagi toredat ette võtta, st oma tavaliselt igapäevast elu elada. See kõik aitab kaasa, et ta tunneks, et on üks tavaline, normaalne, terve poiss – peaasi, et temas ei kinnistuks mõte, et tal on midagi viga ja hirm saaks üheks osaks tema olemusest. Loomulikult ei saa ega peakski eitama neelamisraskust, kuid niipalju kui võimalik, sellele mitte tähelepanu pöörata. Pigem nii, et aktsepteerite, et ta pelgab neelata, mõistate ja kõik. Kui ta ei ole valmis tahket toitu suhu panema, siis las olla see tema valik, st praegu näib, et teda ei aita selle survestamine. Vältige talle igasuguste hinnagute andmist neelamisega seoses. Näib, et tähelepanu pööramine probleemile süvendab ka temas abitust sellega hakkamasaamisel, sellest ka nutt ja varjamine (nt salaja WC-s käimine). Seda pole ju vaja, et ta ei julge ka teile tunnistada, et ta ei saa neelamisega hakkama ja tema pettumine iseendas suurendab vaid häbitunnet ning süvendab probleemi psühholoogiliselt.
Niisiis, kui võimalik püüdke käituda mõnda aega nii loomulikult kui võimalik ja seda ka teiste pereliikmete poolt. Umbes sellise suhtumisega: jah ma saan aru, et sul on raske neelata ja sa praegu ei taha veel proovida tahket toitu. Teeme nii, et see on sinu valik, millal oled valmis proovima ja ma ei suru seda ise peale. Jätke talle võimalus, saada ka jätkuvalt püreestatud jm vedelamat toitu (sest sööma ju peab), kuid ärge sellele liialt keskenduge, kes mida ja miks sööb. Olgu tal võimalus ka spontaanselt ise köögist (pange kasvõi teadlikult käeulatusse midagi, mis talle varem meeldis) võtta midagi, kui kõht on tühi, sest teil on ju hea kogemus, et kui ta ei keskendu toidule, siis võib ta spontaanselt süüa ka midagi tahket.
Üks oletus tekkis teie kirjast, et poisil võib olla raskem üritada neelata samas olukorras, kus tal esialgselt probleem tekkis. Võib ju olla, et mõnes muus olukorras või kohas (poistega koos olla, kodunt väljas vm) on suurem tõenäosus, et ta „unustab“ oma hirmu. Niisiis, tasub proovida erinevaid kohti, olukordi, mis ei seostu tookordse paanikaolukorraga, ning seeläbi on tõenäosus suurem, et tekivad teised seosed ja õnnestumised.
Kui aga mure ei leevene, siis tasub siiski pöörduda spetsialisti poole. Kui probleem kinnistub pikema aja jooksul, siis võib olla keerulisem ka tekkinud seostest vabaneda. Kirjutate, et arsti juurde minekut poiss pelgab ja psühholoogi juurde minek pigem sisendab hirmu. Ilmselt arsti juurde minna polekski vaja, kuid psühholoogist võiks kasu olla küll. Seda just arvestades, et probleem ongi psühholoogiline. Saate ju öelda pojale, et see polegi nagu arst, kes teeb operatsiooni, vaid keegi kes räägib temaga sõbralikult juttu ja ei tee midagi, mida ta ei taha. Kui näib, et poisil on siiski hirm psühholoogi ees, siis võite ju esialgu pöörduda ka üksi, et konsulteerida, mida ja kuidas edasi.
Hirmude, ärevuse ja paanikaga seotud murede korral võite saada infot www.sensus.ee ja vajadusel minna konsultatsioonile.
