Lühidalt meie perest: olen 26-aastane naisterahvas. Mu elukaaslane on 34- aastane. Meie perre kuulub ka mehe varasemast abielust tütar, kes on 13- aastane.
Kirjutasin ka varem, et lapse suhe oma emaga on väga ebakorrapärane. Meie soov abikaasaga on last selle osas võimalikult palju toetada. Minu küsimuseks oli ka eelmisel korral, et kuidas valmistada last ette emaga kohtumiseks ja kuidas teda pärast kohtumist toetada. Ema elab välismaal ja suhtleb lapsega vahel rohkem, vahel vähem.
Sel aastal kohtus laps emaga üheks nädalaks. Rääkisime lapsega sellest eelnevalt ja andsime igati mõista, et side emaga on oluline ning me toetame teda selles. Kui laps tagasi tuli, siis oli ta emotsionaalselt rivist väljas. See väljendus tema käitumises. Laps ei saanud aru paljudest reeglitest, mis kehtivad meie peres, aga mida ei pidanud täitma selle nädala aja jooksul, kui ta oli oma ema juures. Alguses väljendus lapse emotsioon eufoorias ja naerus - see tähendab, et ta võis olla täiesti vaikuses ja tavalises olukorras, kui hakkas eufoorias (pisut nagu hullumeelselt) naerma. Pidama enam ei saanud ja see ei olnud päris see, mis oli siis, kui ta tavaliselt mängis ning naeris. Nimetasin eelnevalt asju, mis oli lubatud ema juures olles, kuid mis on konfliktis meie perekonna väärtustega. Siin tooksin näiteks seda, et vanavanemaid halvustatakse, kutsutakse vanamutiks vms - sest ema oli nii öelnud oma vanatädi kohta. Õppimine on teisejärguline - sest emaga käidi nädal aega järjest poodides ostlemas, päevitamas ja mängiti koos arvutimänge. Samuti pühendati last väga palju oma eraelulistesse probleemidesse ja laps muretseb, kuidas laheneb ema ja tema poiss-sõbra vahelised mured.
Mul on lapse ema vastu suur austus ja üritan nende sidet igati toetada. Kui märkan selliseid asju lapse käitumises, siis üritame teha selgitustööd ja öelda, et meie pere väärtusteks on vanemate inimeste austamine, meie vanaemad-vanaisad hoiavad väga last, räägime, kui oluline on haridus-areng, enda tervise eest hoolitsemine. Käime palju looduses. Siiamaani on see kõik lapsele olnud positiivne ja laps on meie sõnumit hästi vastu võtnud. Nüüd, kui ema külas käis, siis tundub, et kõik selgitustöö on tühja jooksnud.
Me räägime lapsega väga palju ja usun, et armastusest meie perekonnast puudust ei ole. Samuti on meil omad traditsioonid ja rutiinid. Ma saan aru, et lapsel on valus ja raske, kuid me ei saa lapse ema sundida lapsega rohkem suhtlema või Eestis käima. Ei ole kurvemat asja, kui näha last õnnetuna/kurvana ja käitumas nii mitte enda moodi.
Minu küsimus on, et kuidas toetada last. Minu ja abikaasa suhe on usaldav ja pingevaba. Oleme rääkiv pere ja oskame oma tundeid väljendada. Tahame, et laps oleks õnnelik.
Jah, kirjutasite aasta tagasi oma murest elukaaslase tütre pärast. Teie osavõtlikkus on muljetavaldav ja liigutav. Parim ongi see, et olete suutnud luua usalduslikud suhted, teie peres on lähedust, üksteise toetust ja armastust.
Kuid siiski muretsete jätkuvalt selle üle, et kohtumised emaga mõjuvad tüdrukule halvasti, ta on peale koosolemisi muutunud, emotsionaalselt labiilne, eirab teie kodu reegleid ja väärtusi. Teile näib, et teie pingutused jooksevad tühja. Kuid nagu kirjutate, otsite siiski veel võimalusi, mida teha, et tüdruk ei oleks ema pärast õnnetu.
Teie ei saagi ju võtta vastutust selle eest, mida ema lapsele räägib ja millised on tema harjumused. Samuti ei kujuta ma ette, kuidas peaksite last valmistama ette selleks, et nüüd ema kohtudes peaks ta suhtuma mõnda asja teisiti, kui muidu või tundma midagi muud, kui seda, mida tunneb. Teie saate peamiselt olla tema jaoks olemas, kui ta on kurb ja õnnetu, jääma kindlaks oma kodu reeglitele, säilitama need rutiinid ja turvatunde, mis tuleneb teie kodus toimuvast ja teie pere suhetest. Nagu ma aru saan, siis seda teete niigi.
Kui otsida aga siiski veel võimalusi, millest võib olla kasu, et teie pere ja lapse ema arusaamad ei oleks vastuolus ja ei tekitaks tüdrukus alatasa segadust, siis arvan, et rääkima peaks emaga ja seda võiks teha tüdruku isa või siis teie mõlemad koos. Näiteks seda, mida olete märganud tüdruku käitumises, mis teeb muret, mida peate vajalikuks ja mida te õigeks ei pea. Ilmselt on asju, mis tuleb tingimata kokku leppida, on see siis õppimisega seonduv, lapse tervisega või kellestki lugupidamatu rääkimine. Seega vajab tütar mitte niivõrd selgitusi ja ettevalmistusi, vaid seda, et temale oluliste täiskasvanute käitumised ja väärtused ei oleks vastuolus. Ta ei tule ju selle pingega toime, et ühtede harjumuste ja arusaamade järgi toimides reedab ta justkui teiste omad. See teebki ta emotsionaalselt tasakaalutuks, sest ta vajab ju teid kõiki, kuid ta ei saa toimida nii, et teist keegi ei kannataks, ei tühistaks teise arusaamu jne. Selles olukorras ei saagi loota, et temaga rääkimine lahendab probleemi, sest probleem on täiskasvanute vahel lahendamata.
Kuid nagu juba öeldud, oleks vajalik ka isa kaasamine ja ühiselt, läbimõeldult luua tüdruku emaga koostöösuhe. See, mida te juba teinud oletegi, on kindlasti vajalik, st ema mitte halvustada ja püüda teda mõista. Hea, kui seda kogeb lisaks tüdrukule ka ema ise. On väga tähtis, et ta ei tunneks end süüdistatuna, ega asuks kaitsepositsioonile, ega püüaks ebakohaste võtetega end ema rollis tõestada. Kui ta usub, et on emana siiski oluline ja seda ka teie ja mehe silmis, siis loob see hea eelduse, et ta võtaks kuulda teie pere väärtusi ja reegleid. Ja kui tüdruk näeb ja tunnetab, et teie kõik kolm suudate rahumeelselt, sõbralikult ja kindlameelselt kokkuleppeid saavutada ja nendest lähtuda, siis saab temagi end rahulikult ja rõõmsalt tunda, nii teie kodus kui emaga olles.
